Kiusatuse genealoogia
Saaremaa ooperipäevadel etendunud «Kuningas Roger» oli maailmatasemel

Wrocławi ooperiteatri lavastus «Kuningas Roger» kujunes üheks Eesti kohaliku ooperielu viimaste aastate suursündmuseks.

FOTO: Gunnar Laak

Friedrich Nietzsche heidab oma teoses «Antikristlane» (1888) Euroopa rahvastele ette, et need pole ristiusu levikust peale omale ühtegi uut jumalat loonud: «Peaaegu kaks aastatuhandet ja mitte ainsatki uut jumalat!» Mis näitab tema meelest mitte vajaduse puudumist, vaid vaimujõu, julguse ja fantaasia defitsiiti.

Tellijale

Kristlikus kultuuriruumis, mida oleme harjunud kriitikavabalt omaks ja armsaks pidama, on inimesel veel ka 21. sajandi vaimses mõttes lihtne (pole vaja pead vaevata, kuna isiklik valik ja vastutus on viidud miinimumini) ning metafüüsilises plaanis turvaline (vagasid ootab maapealsest «hädaorust» pääsemise järel igavene üheotsapilet Taevase Isa Disneylandi), teisalt aga igav ja rõõmutu (sest suurem osa ihaldusväärseid meelelisi naudinguid on kuulutatud amoraalseks).

Meie eest otsustab ja justkui ka vastutab jõuetut humanismi, alalhoidlikku asketismi ja silmakirjalikku patsifismi jutlustav mõistukõneline pühakiri, mille parim enne on paraku pöördumatult möödas. See sunnib uinutatud mõistuse ja kohitsetud instinktide toel elama normatiivset «normaalset» elu ega võimalda inimesel iseendaga (ning sh oma seksuaalsusega) kontakti saada. Kuid kust võtta uut vaimset tarkvara? Kuidas selle vastuvõtmine praktikas välja näeks? Kui suur ja kestev oleks lahkumisvalu?

Tagasi üles