Kuidas portreteerida Everit?!

Lindana Andrus Kivirähki «Vombatis» aastal 2009. Foto: Eesti Draamateater

Täna tähistab juubelit armastatud näitleja Ita Ever, palju õnne!

Mäletan elavalt teatrihetke kümme aastat tagasi: Ita Ever tuli kuningas Leari rollis kummardama ja paiskas tantsiskleva hooga saali suunas ulaka veepritsmete kaskaadi kogu lava täitvast basseinist. Nii kroonis näitleja lavastuse vesist kujundisüsteemi  särtsaka puändiga.

Kui nüüd küsin endalt, prantsuse poeeti parafraseerides, «kuidas portreteerida Everit» – ja lisan küsimärgile vähemasti ühe hüüumärgi –, siis näen vaimusilmas, kuidas sädelevad päikeselised veepiisad lendavad igale jäädvustamiskatsele, löövad uljalt sassi pedantse sõnade ja värvide süsteemi, igava argiloogika.

Ita Everi lavaeludesse kuuluvad ettearvamatud krutskid, jultunud dissonantsid, üleva ja madala provotseeriv pingevaba ühendamine, žanripiiride julge tühistamine, koomika hetkeline üleminek traagikaks ja vastupidi. Neid kartmatuid, teravaid, inimlikke tundetoone bravuurist ahastuseni, õelusetorgetest kaitsetuseni, sisaldab ka Everi tänane uhke juubeliroll – Violet Weston «Augustikuus».

Draamateatris tänavu vaimukalt lavastatud teatripäeva peo üks kulminatsioone sündis, kui saalitäis püsti tõusnud teatriinimesi üksmeelselt aplodeeris Ita Everile, kes võttis vastu aasta naisnäitleja auhinna Violeti rolli eest.

Vaimustus ja meeleliigutus, pisarad ja naer segunesid nii laval kui saalis just niisuguse enesestmõistetavuse ja siirusega, mis iseloomustab Everi isiksust. Sessamas peokavas kuulsime Everi isikupärast häält lausumas «üksiku stange» repliike – jälle kihvt näide ampluaa-raamide puudumisest, totaalsest mängutujust!

Ainuüksi Ita Everi üllatavatest intonatsioonidest, tema tegelaskujude riskantsetest, võpatamapanevatest häälesööstudest saaks kirjutada terve tüseda teatrientsüklopeedia köite. Aga seal on see konks, et siis tuleks fikseerida erinevate etenduste kordumatuid improvisatsiooni-vimkasid, iseäranis veel sel ajal, kui lavastuste eluiga oli tunduvalt pikem kui nüüd.

Kuidas tema Vargamäe Maret lavastuses «Inimene ja inimene» (Tammsaare – Panso, 1972) mureliku emana valvab oma armuvalus last, kuidas hõikab tütre nime «Elli»: lühike nimi venib ilmatu pikaks ja Everi hääl kriiksatab seda hüüdes täpselt nagu Mäe talu tagakambri uks, mis «on juba siis kriiksund», kui Mareti ema Krõõt veel elas. Imelik, et nii lihtsalt on võimalik äratada ellu mälestused ja mälestuste mälestused. Krõõt, Maret, Elli…

Mälu ülim isiklikkus, mäletamise ja unustamise suhtelisus on teema, mida Ita Ever minimalistlikult ja pealtnäha argiselt, ent rahutukstegeva täpsuse ja saladusetajuga vahendab ema Linda rollis lavastuses «Vombat».

Teatrivaatlus on kestev uitamine isikliku emotsionaalse mälu labürindis. Ma mäletan Ita Everi Melaniat «Päikese lastes» (Gorki – Karusoo, 1976) pööraselt eredalt – nii värvilisena saab kaasas kanda üksnes lavastust, mida nägin esmakordselt 13-aastasena.

See üpris drastiliste näitlejavahenditega loodud tegelane, groteskse karikatuuri piiril ühepoolse armumise kujutamine, jahmatas ja samas liigutas mind veidral moel. Küllap seal peituski esimene aimus Everi fenomenist: naer ja pisarad segiläbi, aga ei vähimatki manipuleeriva melodraama elementi.

Ikka see absurdini vahe kõrvalpilk ja halastamatu siirus omavahel kentsakas tasakaalus ja tasakaalutuses. Rolli isiksuslik ja kirglik maksimalism ei pruugi tingimata sõltuda lavastuse sündmusväärtusest. Näitleja kompromissitu kohalolek on garanteeritud. Mis mõistagi ei tähenda, et lavastaja poleks oluline.   

Seejärel nägin «Kolme õde» (Tšehhov – Šapiro, 1973): Everi Maša unustamatut jumalagajätustseeni elu armastusega, klammerdumist lahkuva Veršinini (Mikk Mikiver) külge. Nautisin salongikomöödia «Mees, naine ja kontsert» (Bahr – Panso, 1972)  meisterlikku dialoogirežiid, jälgisin, kuidas Everi sarmikas ja tark Marie, klaverikunstnikust elumehe Gustav Heinki (Eino Baskin) naine, oma abielu elegantset ja hetketi minoorse varjundiga malepartiid mängis.

Hiljem tuli telesõltlaste perekonna komöödia «Saateviga» (Szakonyi – Kerge, 1979), kus Everi kodukanast proua Bódog  ärritusviivul demonstratiivse kolinaga kahvleid-nuge «kohendas»…
Armastuse kontrastsetest tundetoonidest Ita Everi loomingus saaks kokku panna veelgi toekamaid mäluköiteid. Seal elustub «Pilvede värvide» ema Anna karge tasane küsimus «Jakob, kas sa mind ikka armastad?» (Kruusvall – Mikiver, 1983).

Samas ilmub oma meest lakkamatult näägutav Käbirlinski naine, lõug enesehaletsusest tudisemas – kel ometi varuks ehtnaiselik, mureliku kavalusega tembitud südametarkus otsustaval hetkel, kui meest on vaja hoida (telelavastus «Tema majesteet Komödiant», Anar – Roman Baskin, 1983).

Everi rolligaleriis pole miski võimatu. Sinna mahub surmast tugevam emaarmastus (Lemminkäise ema); lõputud legendi mõõtu pajatused teemal «mehed minu elus» (Sundströmi Ida); koletu ja stiilne kättemaks mehele, kes murdnud naise südame (miljardär Claire Zachanassian). Rääkimata Kunksmoor Emmeliinest ja tema hingesugulasest, Vanast Teepakist «Piparkoogimehikeses», kes teavad mõndagi nii üksindusest kui looduse tasakaalust.  

Iga teatrivaataja saab oma mälukladesid edasi sirvida ja teatris üha uusi lehekülgi juurde kirjutada. Tänutundega, et Ita Ever on meil olemas.

P. S. Eks ma ole vahel tundnud sedagi, nagu oleksid «Vargamäel paremad ajad möödas». Aga nii arvas Indrek Paas poisieas ja küllap nõnda tunda ongi noore inimese privileeg. Sama petlik tunne ju seegi, et paremad ajad on ees… Kui olla kannatlik ja süveneda, annab aeg tasahaaval arusaama, et olnu ei hävi, sest mälu ei kao. Meie kõigi ühises teatriajas on me võimuses mäletada sedagi, mis olnud enne igaühe isiklikku aega. Toetudes mälestuste mälestustele.

Kuigi ma oma sünniaasta tõttu kuidagi ei saanud näha lavastusi «Pime mees» ja «Ema Courage ja tema lapsed» (mõlemad 1962), on Everi Diana ja tumm Kattrin mu teatriunedes külas käinud.

Olevik ja unenäolisus põimuvad teatris alati. Et nende vahel säiliks eluterve tasakaal, on oluline ja hea, kui unikaalne nähtus nimega Ita Ever tantsiskleb aegade sillal vitaalselt ja ülemeelikult, sooritades vigurhüppeid, nii et eluvee jääkülmad pritsmed aina lendavad lavale ja saali. Palju õnne!

ITA EVER

•    Sündinud 1. aprillil 1931. aastal Paides

•    Näitleja Eesti Draamateatris 1953. aastast

•    Lõpetanud Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) Eesti lennu 1953  
    
Praegu mängukavas Eesti Draamateatris

•    Violet Weston – Tracy Letts «Augustikuu»

•    Florence Foster Jenkins – Peter Quilter «Hiilgav!»

•    Linda – Andrus Kivirähk «Vombat»

•    proua Cowper – M. Cooney «Rahauputus»

Ita Ever ETV-s

•    ETV näitab 1. aprillil kell 20.05 äsjasalvestatud saadet «Everiga ja Ever Ita», kus armastatud näitlejat intervjueerib Anu Välba.

•    Küsimusele, mis on elus kõige tähtsam, vastas Ita Ever saate salvestusel: «Minu jaoks on tervis kõige tähtsam elus. Küsitakse, mis on õnn – minu jaoks on õnn tervis. Kui mul on tervis, siis on mul töö. Siis on mul kõik olemas. Mul ei jää siis mitte millestki puudu.»

•    Saates minnakse ajas tagasi, et kohtuda paljude imetlusväärsete daamidega, kellele Ita Ever on elu andnud. Sõna saavad ka mehed, kel on elus olnud õnne Everiga kohtuda.

•    ETV 2 pühapäevane, 3. aprilli teemaõhtu on pühendatud Ita Everile. Eetris on Eesti Draamateatri etendus «Polkovniku lesk» (1982), intervjuusaade «Ita forever» (2006), «Igihaljas vaatemäng» (1981) jt. Teemasaated algavad kell 19.45.