Euroopa kultuuripealinnade Tallinna ja Turu näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 neljast võidutööst üks, Johanna Emanuelssoni «Vaata, ma kukun» kõnetab eelkõige nooremat publikut, kes leiab täiskasvanuks saamise valust rääkivast näidendist äratundmist ja mõistmist, võib-olla isegi lohutust oma maailmavalule.
Noore rootsi autori näidendi peategelane Regina soovib vastu hakata inimesi primitiivseteks ja passiivseteks muutvale süsteemile ning pöörata tähelepanu mõttetule ületootmisele, relvastatud konfliktidele, kemikaalide levikule ehk maailma hukule. Selleks kallab ta end üle bensiiniga, aheldab kaubamaja uksele, süütab rikkurite autosid, sodib kaitseministeeriumi fassaadile jne.
Kuid tegelikult muudab tema maailma väljakannatamatuks hoopiski armastus – poisilikult rõivastuva (ja end inetuks pidava) tüdruku armastus edevalt enesekindla poisi Björni (Kaspar Velberg) vastu.
Täpsemini vastamata armastus, soov olla tähele pandud, hinnatud just Björni silmis, sest kolmeliikmelise revolutsioonilise rakukese kolmanda liikme Eskili armastus ei tähenda Reginale mitte midagi. Björn aga ihkab tavalist elu, otsides seda 24 tunni klubis robotlikult tantsides ja Donnaga (Maiken Schmidt) flirtides.
Näidendi «Vaata, ma kukun» maailm, mida valvavad hallid kõikenägevad valvurid, on kõle, julm, mustvalge ja nurklik, viimast rõhutavad linnateatri lavastuses kandiline diskopall ja jalgratta kandilised rattad. Selles maailmas ei unistata, unistusi asendavad unenäod.
Lavastuse võtab ideaalselt kokku Mari Pokineni suurepärases esituses kõlav lõpulaul, sõnade autoriks nooruke lavastaja ise: «Vaata, ma kukun end katki. / Vaata, ma kukun, kas näed?/ Vaata, ma kukun teist läbi / Kas te tõesti ei kuule mu häält? / Vaata, ma kõnnin siin serval. / Vaata, ma komistan pea. / Vaata, ma kukun tuhandeks killuks. / Kui keegi mind püüda ei tea. / Palun võtke mu mõranenud armastus vastu, / see on üksinda taluda natuke liig.»
Regina protest, maailma vihkamine ja armastuse lunimine on Katariina Kabeli esituses veenev. Tähelepanuväärne on Märt Piusi äpulik Eskil. Märt Piusi nimi tasub teatrihuvilistel kindlasti meelde jätta, sest tema jõuliselt loomulik olek laval lubab tulevikus suurt näitlejat. Kaspar Velbergi mäng selles lavastuses, eriti aga jalgrattal flirtimine ilusa Donnaga, meenutas noort Arvo Kukumäge filmist «Ideaalmaastik».
Donna saatenaiskond, idiootlikud papagoid ehk ilusad tüdrukud Kristiina-Hortensia Porti ja Jane Kruusi kehastuses on rõhutatult grotesksed, kuid näidendi idee seisukohast õigustatud.
Suurima arengu teeb lavastuses Donna tegelaskuju – mõttetu diskobeib saab Reginaga kohtudes aru, et võib-olla ei piisagi teiste imetlusest, strateegiata ja eesmärgitust armastusest. «Sest mis siis saab, kui kehtiv süsteem osutubki kõlbmatuks ja meie oleme siin ja tantsime?» Niisiis võib loota, et Regina võitlus pole asjatu ja maailm ehk ei hukkugi.
Lavastust «Vaata, ma kukun» tuleb vaadata teadmisega, et tegu on õppivate näitelejate ja lavastaja tööga. Seega on vabandatav lihtsustamine ja tegevuse, õigemini tegevuspaiga selgitamine lava kohal rippuval ekraanil.
Kolmanda kursuse tudengile Diana Leesalule on «Vaata, ma kukun» teine suurem lavastus, terviklikum ja jõulisem «Suur poiss juba» jõudis samuti publiku ette linnateatris.
Uuslavastus
Johanna Emanuelsson «Vaata, ma kukun»
Lavastaja: Diana Leesalu (EMTA lavakunstikooli üliõpilane)
Kunstnik Kaspar Jancis, tõlkija Ülev Aaloe, muusikaline kujundaja Veiko Tubin
Mängivad: EMTA lavakunstikooli üliõpilased Katariina Kabel, Jane Kruus, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Märt Pius ja Kaspar Velberg ning Tallinna Linnateatri näitlejad Indrek Ojari ja Margus Tabor
Esietendus 9. aprillil Tallinna Linnateatri Taevalaval