Idee teha film seebist tabas end Andrew Bondiks nimetavat noort režissööri nii jõuliselt, et tagajärjeks oli verevalum. Nüüd, kaks aastat hiljem, jõuab kinoekraanidele üllatav lühimängufilm «Legend vägevast seebist», mis propageerib isikliku hügieeni hüvesid ja on žanri poolest kung fu vestern.
«Meil olid külas Hiina tudengid,» rääkis Valgevenest pärit Bond, kes oli sel ajal Balti filmi- ja meediakooli tudeng. «Võib-olla inspireerisid nemad mind duši all kung fu liigutusi tegema. Aga libastusin ja mõistsin – seep tahab öelda, et minu kung fu pole veel hea. Tuli idee teha film seebist kui kung fu õpetajast.»
Teine oluline inspireerija oli Kornei Tšukovski värssraamat «Pese-ennast-sa», millel on filmiga ühine moraal – pesemine hea, mittepesemine halb. Sügava mulje jätsid Bondile nooruspõlves ka Sojuzmultfilmi animafilmid, mis olid tehtud Tšukovski ainetel.
Vähem kui 10 ja üle 30
Bond määratleb oma filmi sihtgrupina nooremaid kui kümme ja vanemaid kui 30 eluaastat. Lastele peaks see pakkuma naljakaid poolelusaid nuustikuid, äkilist sündmustikku ja õpetussõnu ihu harimise positiivsetest külgedest.
Vanemad leiavad filmist nostalgiat – nii on üheks tegelaseks ka vana hea 72%-line pesuseep, mitte mõni moodne bakteritapja – ja tsitaate-nalju vesternide, kung fu ning hiina filosoofia teemal. «20-aastastel pole mõtet seda vaadata, sest nemad on sellised post-teismelised ja ootavad vampiiride armastuslugusid. Meie filmis pole mingit armastust.»
Esialgse plaani järgi pidi «Legend vägevast seebist» valmima kahasse operaator Heiko Sikka, laenatud kaamera, nulleelarve ja kahe nädalaga. «Tahtsime operaatoriga suvel selle kiiresti ja ilma eelarveta linti võtta, lihtsalt omast naljadest filmi teha,» meenutas Bond. «Pärast tuli meie juurde produtsent Evelin Soosaar, kellele asi meeldis, aga kes soovitas sellest suure ekraani ja festivalikõlbliku filmi teha. Oma naljad jätsime ikka sisse.»
Produtsendi käe all sai lühifilmiprojekt ka Eesti mõistes arvestatava eelarve, 1,2 miljonit krooni ehk 71 000 eurot. Rahaline toetus tuli Eesti Filmi Sihtasutuselt ja kultuurkapitalilt. «Neile see idee – vestern pluss kung fu pluss anime – meeldis. Enamik Eesti lühimängufilme on hästi tõsised, aga lastekomöödiate koha peal on vaakum. Ehk sellepärast ka toetasid,» arvas Bond, kellele seebilugu on pärast Balti filmi- ja meediakooli kooli lõpetamist esimene iseseisev film.
«Legend vägevast seebist» on eriline ka selle poolest, et kasutatud on rohkem eriefekte kui ükskõik millises teises kodumaises linateoses. «Pea igas kaadris on efekt. Isegi täispikkades filmides pole neid minuti peale nii palju,» ütles eriefektide meister Heiki Luts.
Klassikalised efektid
Enamik võtteid on tehtud nn sinise ekraani ees. Bondi sõnul kasutasid nad kõige klassikalisemaid erivõtteid, umbes selliseid, mille abil Georg Lucas 1977. aastal oma esimese «Tähtede sõja» filmi tegi. Avakaadrites keerlev planeet pole mitte arvutis pikselhaaval kokku joonistatud, vaid kunstnik Elo Soode käte vahel samblast ja penoplastist sündinud.
Taekwondo meistrite õpetuse järgi filmitud võitlusstseenidest langes lõviosa siiski montaažiruumi põrandale ja nii jäi algselt pea 40 filmiminutist alles 24. «Vaatasime, et seal on liiga palju vaenlasi ja võitlemist, pidime meeles hoidma, et teeme lastefilmi,» rääkis Bond.
«Legend vägevast seebist» linastub koos selle valmimise tagamaid valgustava making of-filmiga.
Uus film kinolevis
«Legend vägevast seebist»
Stsenarist ja režissöör Andrew Bond. Operaator Heiko Sikka. Kunstnik Elo Soode. Helilooja Mihkel Zilmer. Eriefektid Frost FX
Mustfilm 2011
13. maist Tallinna kinos Coca-Cola Plaza ja Tartu kinos Ekraan
21. sajandi «Pese-ennast-sa»
Andrew Bondi «Legend vägevast seebist» tuletab meelde «Tähtede sõja» esimest filmi. Lihtsameelne kangelane (Kristo Viiding) uitab kurjuse jõudude alistatud universumi kõrbemaastikul. Tema juurde ilmub müstiline mentor Obi-Wan Seep (Andres Ots) ja lihtsast farmipoisist saab maailma päästja.
Selles duetis on paremad võimalused Viidingul, kes saab üsna ohtralt noort mehekeha näidata, aga Ots peab oma rolliga hakkama saama kehatu seebitükina, isegi enamik nägu on paksu vahtkummist grimmi all.
Ladusas loos on õigupoolest ainult üks jõnks, mis oleks tahtnud lähemat selgitust. Filmist jääb mulje, et Meistri ja adepti kohtumine on puhtjuhuslik, aga võib-olla olnuks lugu naljakam, kui sinna lisandunuks viiteid mingile iidsele prohvetlikule ettekuulutusele?
Kokkuvõttes kukub välja päris muhe paroodia. Ma ei oska öelda, mis tundeid tekitab see alla 10-aastases lapses, kellele on autori sõnul suunatud filmi didaktiline pool isikliku hügieeni tähtsusest. Võib-olla oli Kornei Tšukovski ajal vaja selgitada, miks on enese regulaarne pesemine hea. Ehk teevad selle töö tänapäeval ära tavalised heleroosad seebi- ja šampoonireklaamid?
Heatahtlikult iroonilist faabulat vääristavad värvikad eriefektid, võitlusstseenid ja mõned tagumikunaljad. Säravaimad on tehniliselt veatud eriefektid kümblusstseenides, eriti helekollased švammid Elina Pähklimägi ja Kene Vernik. Madinakohti pole piinlik vaadata, sest ekspertide ja näitlejatena on kaasatud taekwondo musta vöö kandjaid.
Seda, kas Tiit Suka näo tagumiku ümber mähkimine on hea maitse piirides, otsustagu iga vaataja juba ise kinosaalis.