«kuskil on läti / siis tuleb tükk tühja maad / seejärel soome» Ülevaade Eesti Vabariigile pühendatud luulest

Priit Pärna karikatuur «Sitta kah!», mis ilmus 1987. aasta 8. mail kultuurilehes Sirp ja Vasar.

FOTO: Repro

Traditsiooniliselt üleva, ilusa ja isiklikuga tegeleva poeesia ning riigi kui poliitilis-majandusliku institutsiooni kokkupuutepunktid on ikka olnud harvad, piirdudes läbi ajaloo peamiselt õukonnalaulikutelt tellitud oodide ning hümnidega. Vabatahtlikult ning omaenese südame sunnil on luuletajad valanud värssidesse eelkõige mõtteid ja tundmusi seoses enese rahvuse, kodumaa ja kodukohaga, kuid riigi – kui poliitilise institutsiooni – suhtes jäänud üldjuhul kas võõristavale distantsile või koguni vaimuaristokraatlikku opositsiooni.

Eesti keeles on läbi ajaloo kirjutatud lugematul hulgal värsse, mille peateema ning sageli ka adressaat on Eesti, Eestimaa, kodumaa, isamaa, sünnimaa, eestlaste maa, Maarjamaa jne. Riigist on kirjutatud kümneid (kui mitte sadu) kordi vähem. Võrreldes rahvuslikku ärkamisaega, esimese Eesti Vabariigi aastaid, nõukogude aega ning praegust Eesti Vabariiki, võib välja tuua, et viimasel perioodil on varasema isamaaluule vahetanud välja vabariigiluule – kusjuures paatose asemel valatakse riigiga seoses värssidesse eelkõige sarkasmi ja irooniat.

Loe ka neid

Tagasi üles