K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ajaloolise idealismi saatusest ristisõdades

Ilmar Raag
, filmirežissöör
Ajaloolise idealismi saatusest ristisõdades
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilmar Raag
Ilmar Raag Foto: Pm

Tiit Aleksejevi «Palveränd» ei ole pelgalt ajalooline romaan, see on ka road novel ning täiskasvanuks saamise teekond, leiab Ilmar Raag.


Lugeja, kes lõpetab Tiit Aleksejevi romaani «Palveränd», vaevalt hakkab endalt kõigepealt küsima, miks üks eestlane kirjutab läbini Lääne-Euroopa vaatepunktist lähtuva loo Esimesest ristisõjast. Tunnistagem, et selline küsimus võiks tekkida vaid kolkalikust alaväärsusest kantud teadvuses. Pigem tunnistagem, et Tallinnas elab üks kirjanik, kes maailmakodanikuna on sinasõber 12. sajandi algul kirjutatud kroonikaga «De Gesta Francorum et aliorum Hierosolimitanorum» (esimene ristikäik ise toimus 11. sajandi lõpus, 1096–1097).



Muidugi ei ole Tiit Aleksejev esimene eestlane, kes seob oma praeguse identiteedi kogu lääne kultuuriruumi suure pildiga. Kui ei midagi muud, siis tuleb meenutada Karl Ristikivi «Viimset linna», kus rännak ristisõdade lõppjärku on ehk kandnud autori enese kodust lahkumise pitserit.



Kuid ma teeksin mõlemale autorile liiga, kui hakkaksin neid üksteisega võrdlema, tehes samal ajal vihjeid Umberto Eco «Baudolinole». Raamatud ei ole kirjutatud selleks, et neid üksteisega võrrelda.



Seejärel aga tulebki meil sel kirjastamisest tiinel ajal esitada põhiküsimus: mis on Aleksejevi «Palverännu» ilmumise mõte ja õigustus? Muidugi on lõplik vastus iga lugeja subjektiivses tõlgenduses, ent just tõlgenduste rohkuse mõttes pakub «Palveränd» meile kindlasti huvi.



Kõige lihtsamal tasandil on tegemist ühe teekonna looga. Omamoodi road-novel, mida jutustatakse läbi ühe segase päritoluga noore mehe silme. Juba ainuüksi selline minategelase valik muudab kogu tee väga kergelt ka vaimseks teekonnaks koos täiskasvanuks saamise teekonnaga.



Samal ajal on tekst pidevalt piisavalt enesereflektiivne, et lugejale meelde tuletada keskaegsete kroonikate tekstirežiime. Siin kumab läbi autori ajalooharidus ja tema tsunfti ürgküsimus, kas juba minevikku jäänud seiku on üldse võimalik tõlkida alati muutuva kaasaja keelde. Tihti näevad ju just ajaloolased, kui kiiresti me otsustame mineviku üle oma aja loogikast lähtuvalt. Minevik aga on alati nagu võõras maa, mille keelt on vaja tõlkida. See on oluline «Palverännus», sest autor ei soovi tegevust lihtsalt viia 11. sajandi viimasesse kümnendisse, vaid et läbi teksti omapära paistaks sealt ka minategelase tolle aja vaimsus.



Selle vaimsuse omapära rõhutamiseks on romaanis ka juttu sellest, kuidas kirjutati kroonikaid. Eriti oluline oli, et omaaegsele haritud kirjamehele oli pea alati esimeseks eeskujuks Vana Testamendi sõdaderikas tekst. Omamoodi võib ette kujutada, et ammuseid kroonikuid kannustas soov tõsta oma aega sama eepiliseks nagu muistne Piibli aeg. Sinna juurde käib veel paljude korduste ja metafooride küllastatud stiil.



11. sajandiks olid piibli tõlgendustes välja kujunenud juba skolastilised traditsioonid, mis lubasid omaaegseid kangelaslugusid vaadelda üheaegselt kui möödunud aegade aruannet, jumaliku maailma peegeldust maa peal, eeskuju tulevastele põlvedele, allegooriat jne. Kroonikud teadsid neist kanoniseeritud tõlgendusvõimalustest ja seetõttu topiti ka oma teksti vihjeid eri lugemistasanditele. Just seda kirjanduslikku sundrežiimi üritab meile tutvustada ka Aleksejev. Kasutan sõna «üritab», sest tulemus jääb nii ehk teisiti alati arbitraarseks ja sõltuvaks kaasaegse lugeja tõlkefiltritest.



Samas ei ole see tõlketöö Aleksejevi peaeesmärk. Ta lihtsalt mugandab omaaegset poeesia- ja vihjerasket teksti veidi nüüdisaegsemaks, jättes alles kõik need elemendid, mis ei luba meil selle romaani keelt pidada olmekeeleks. Seega üritab Aleksejevi tekst tinglikult luua sama õhkkonda, milles esitanuks oma jutustuse provanssaali trubaduuride kultuuris hariduse saanud ristisõdija.



Ma ise julgeks kahtlustada, et romaani peategelase üheks alter ego’ks on anonüümne kroonik, kes ligi kümme aastat pärast Esimese ristisõja lõppu kirjutas «Gesta Francorumi» nime all tuntuks saanud kroonika. Oma aja kontekstis heitsid hilisemad ja haritumad keskaegsed kroonikud sellele loole ette liigset lihtsust ja maalähedust, kuna kroonik, olles ise üks sõjameestest, annab tihti edasi olustikulisi detaile ja meeleolude muutusi, mida hilisemad valitsejate tellitud kroonikud ei pea enam sedavõrd oluliseks. Nii oli «Gesta Francorum» omas ajas liiga modernne, nii et hiljem kirjutati seda kroonikat paar korda ümber vastavalt kirjutamisaja vaimule. Kui mul on õigus, siis mis on «Palverändki» muud kui vana teksti taaskordne kaasajastamine. Miks seda vaja on?



Kui jätame kõrvale lihtsa inimliku uudishimu, siis allegooriliselt on ristisõjad muutunud viimase 10–20 aasta lääne- ja islamimaailma konfliktide valguses äärmiselt tähendusrikkaks. Meenutame, milliste idealistlike loosungite all alustati kampaaniaid Afganistanis ja Iraagis. Samamoodi on ristisõdade uurimise ajalooline traditsioon pikalt vaielnud ristisõdade tõukejõu üle. Jah, on nähtud maata ja tegevuseta ülikkonda, kehva viljasaaki, ülerahvastatust, kuid sellest hoolimata märgib maailma kõige mõjukamaks peetud ristisõdade uurija, briti ajaloolane Jonathan Riley-Smith, et enamik omaaegseid kommentaatoreid ja väiksem osa praegusi ajaloolasi usub, et peamiseks ristisõdade motivaatoriks oli puhas idealism.



Ka Aleksejevi romaan algab sama diskussiooni raames, näidates nii idealismi ülevust kui madalate kirgede möödapääsmatust. Ja kui ränd lahti läheb, siis on see nagu lugu idealismi lahustumisest. Antiookia alla jõudes kannavad peategelased juba türklaste riideid, ratsutavad nende hobustel, on üle võtnud vastaste lahingutaktika ja hakanud tunnustama, et uskmatud ei elagi pimeduses. Samamoodi tun-nistatakse praegu, et «valgustatud demokraatia» importimine Afganistani või Iraaki ei olegi nii lihtne. Kontroll Püha Haua üle ei tähenda veel võitu.



«Palveränd» lõpeb Antiookia vallutamisega. Lõppeb päris ootamatult, sest peategelane on elus ja Jeruusalemm on vallutamata. Nii lõppevad romaanid, millele on tulemas järg. Õigupoolest nüüd läheb tõesti põnevaks, kui järgida teksti allegoorilist tähendust. Tänapäevases tsivilisatsioonide konfliktis oleme juba näinud idealismi järjekordset langust, ent see, mis on tulemas, on veel avastamata. Üheks omaaegsete ristisõdade tulemuseks peeti ju antiikmaailma kultuuri taastoomist Euroopasse, kuna just araablaste vahendusel oli eurooplastel taas võimalik tutvuda paljude antiikautoritega. Teiste sõnadega sai Euroopa kultuuriliselt rikkamaks, isegi kui militaarses mõttes lõppes ettevõtmine paar sajandit hiljem krahhiga. Kui uskuda, et ajaloost rääkiv «Palveränd» ütleb midagi allegooriliselt meie oleviku kohta, siis kiirustaks ma autorit juba takka.

Märksõnad
Tagasi üles