DakhaBrakha Tallinnas: ukrainlaste ood kultuurilisele ja poliitilisele iseolemisele

Ukraina bändi DakhaBrakha kontsert Alexela kontserdimajas. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Ukraina ­etnoansambli DakhaBrakha näda­lavahetusel ­toimunud kontserti on keeruline käsitleda üksnes muusika­lise etteastena. Ennekõike oli see nukrameelne, ent samas lootusrikas ood kultuurilisele ja ­poliitilisele iseolemisele.

Muusikat on kasutatud lähiajaloos protestiks mitut moodi, enim ilmselt pungi ja hiphopi žanris. Folkmuusika jääb neist leebuse-käreduse teljel ­kaugele vastassuunda, seostudes pigem millegi pehme ja ohutu, lillelõhnalise ja maavillasega. Mõnel juhul võib aga muusika olenemata sõnalisest sõnumist või meloodilisest ärksusest muutuda protestiks juba puhtalt oma olemasoluga, nagu on juhtunud suure osaga ukraina kultuurist.

Olgu tegemist ­Eurovisiooni võitnud Kalush Orchestra, tänavuse Tallinn Music Weeki avanud popstaari Ivan Dorni või septembris Tallinna saabuva ska-punki viljeleva Zhadan i Sobakiga. Ukraina muusika kannab üksnes laval nähtavast ning kuuldavast oluliselt laiemat mõõdet. Nii on ka laupäeval Alexela kontserdimaja lavalaudadele astunud ­etnokvarteti DakhaBrakha esinemist väga keeruline hinnata tavaliselt muusikale või meelelahutusele omastel alustel. Pigem oli see meeldetuletus identiteedi ja iseolemise olulisusest, mille eitamisele ja hävitamisele Venemaa ­vallutussõda ehitatud on.