20. sünnipäeva tähistanud džässifestival sai võimsa punkti soulmuusika musta teemandi Angie Stone’i erakordselt meeleoluka kontserdiga.
Angie Stone pani Jazzkaarele punkti
28. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti publikut peetakse tihti külmaks ja tuimaks. Istuvad teised saalis, jalg üle põlve, käed ristis, ja kuulavad, tihti veel kulmgi kortsus. Kui laul läbi, plaksutavad viisakalt. Viisakalt palutakse artist ka hiljem lisalooks lavale tagasi. Õhtul öeldakse, et oli hea kontsert. Nii on justkui kombeks.
Pühapäevane kontsert läks teisiti. 4000 inimest sisenes viksilt ja viisakalt saali, vaadati, kuhu pilet istuda käsib, ja võeti sisse mõnus asend pehmetel (linna kontserdisaalide omadest ühed paremad!) toolidel. Enne Angie’t saabus lavale Märt Treier, kes tegi kontserdile ehteestlasliku sissejuhatuse – ei tea, mis sellest linnahallist ikka saab, ja loodame, et laest meile midagi pähe ei kuku. Publik naeris viisakalt.
Kui Stone oleks eestlane, oleks ta ilmselt küsinud – istuma tulite siia, väää? Marss püsti! Ilma pikema sissejuhatuseta oli plahvatanud energiapomm, mis kogu suure kontserdisaali täitis. Eestlased ja külmad? Vaevalt! Esimese loo lõppedes oli üheksaliikmeline bänd juba rätikuga nägu kuivatanud. Publikust suurem osa tantsis kaasa, kes oma istekoha juures, kes lava ees.
Kuigi Eesti MTV-põlvkonnale ja hiphopi-fännidele on Angie Stone ehk tundmatu nimi, on ometi tegemist A-kategooria tähega. Kinnitavad seda nii üheksa aastat tagasi võidetud kaks Soul Train Awardsi auhinda kui ka kolm Grammy nominatsiooni.
Kontserdil aga tabasin end mõttelt, et need auhinnad ei tähenda midagi. Angie ei tulnud siia staaritsema – mugavuse nimel viskas ta kontsakingad jalast, et saaks lavalt alla publiku sekka minna.
Endast rohkem tõstis ta esile bändiliikmeid ja publikut, keda eraldi lauluga tänas.
Kui käed plaksutamisest väsinud ja häälepaelad veidi kähedad, pole oma tunnustuse väljendamiseks vaja teha muud kui haarata mobiiltelefon ja selle ekraan helendama lülitada.
Pimeduses säravad tuhanded telefonid on juba ise meeliülendav vaatepilt. Ja kui selle saatel esitatakse Curtis Mayfieldi laulu «Makings of You», ei ole härdamatel hingedel pisarad enam kaugel.
Just nii võimsalt nagu kontsert algas, see ka lõppes. Kujutage ette: bänd alustab mängimist, Angie laulab paar fraasi ja palub siis järsku kõik katki jätta. Rahvas ei ela tema arvates piisavalt kaasa!
Uus katse uue looga. Kõik kordub. Publik tõstab häält. Ikka – liiga vaikne! «Tehke rohkem häält!» Kolmas katse. Ikka ei sobi! Kisa saalis tõuseb, plaksud segunevad jalgade trampimisega.
Ja siis hakkab kõlama paljudele ilmselt kõige tuttavam meloodia Angie Stone’i loomingust. Jah, just selle loo pärast olid paljud vist kontserdile tulnudki. «Wish I Didn’t Miss You». Ja Angie katkestab ka selle! Publik on viidud meeleheitele, 4000 inimest karjub kui ühest suust. Ja Angie andis publikule selle, mida nad tahtsid.
Nagu soulidiiva ise kontserdil ütles – kõige olulisem on see hetk, kus praegu oleme. See oli oluline hetk. Juubelihõnguline Jazzkaar sai võimsa punkti.
Kontsert
Angie Stone
26. aprill 2009
Tallinna linnahall