Turvaliselt kodus – tagasi Eesti NSVs

Bruno Saul Foto: Peeter Langovits

ENSV aeg on saanud endale kirjasõnas tugevad apologeedid – peaaegu ühel ajal on mälestustega välja tulnud Bruno Saul ja Arnold Meri.

ENSV-aegne ministrite nõukogu esimees Bruno Saul teeb tugeva üldistuse, seades ühte ritta sõjaeelse Eesti Vabariigi, ENSV ja taasiseseisvunud vabariigi. Suurt ei midagi õiguslikust järjepidevusest, mis on samas olnud taasiseseisvunud Eesti üks tugevamaid välispoliitilisi argumente suhetes Venemaaga.

Igal inimesel on õigus oma arvamusele, nii ka Saulil. Ei oleks mõtet hakata siinses arvustuses ümber lükkama Sauli argumente ENSV kasulikkusest. Pigem tuleks keskenduda raamatus sisalduvatele vastuoludele.

Saul kirjutab Jaan Krossile viidates, et Saksa okupatsioon oli eestlastele suurem oht kui Nõukogude oma, siit ka järeldus, et natsism on hullem kui kommunism.

Hea küll – uskugem Sauli, pealegi pole selles järelduses midagi uut. Pekka Erelt on juba Sauli kirjutist võrrelnud Saksa okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe mälestustega (EE, 23.11.), kusjuures lisatagu, et Mäe kelkis oma mälestustes sellega, nagu oleks Eesti olnud Saksa okupatsiooni ajal kuidagi iseseisvam kui Läti või Leedu.

Bruno Sauli lugu

Kuid Saul ei näe vastuolu – ühes kohas on natsism surmavalt ohtlik Eestile, teises kohas aga annavad natsid lahkelt Taanile võimaluse pea iseseisvalt 1940–41 (tegelikult hiljemgi – toim) opereerida. Võib ju öelda, et sakslased nägid Lääne- ja Põhja-Euroopat teistsugusena kui Ida-Euroopat, kuid samamoodi saab öelda, et sakslased nägid Eestit teistmoodi kui Venemaad. Ja käitusid vastavalt (asi, mille üle ei maksaks muidugi uhkust tunda).

Raamatu lõpuosa on eriti rabav – lugeja saab pildi, kuidas juba ENSV ajal käis suur vabadusvõitlus ja puha. Ja siis otsustab Saul 1988. aastal, pärast peaministri tooli minna... Nõukogude Liidu kaubandusesindajaks Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Vabandust, aga säärast vabadusvõitluse vormi ei suuda mina alla neelata.

Sauli raamatu puhul peab natuke hädaldama ka vormilise poole pealt. Toimetaja pole suutnud tekstiga normaalselt ümber käia – pea iga paari lehekülje tagant saab teada, et «millestki tuleb juttu juba allpool». See väsitab ja lõhub lugemise terviklikkust.

Arnold Meri lugu

Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri mälestusteraamat (kirja pannud Vello Pilt) ei pretendeeri Sauli kombel säärasele kõikehõlmavusele. Siiski tahtnuks, et Meri jutu kirjapanija natuke teksti laiendaks ja kirjutaks tausta raamatule juurde (võib-olla polnud see eesmärgiks seatud).

Erinevalt Saulist ei kipu Meri end õigustama. Võitlus natsidega oli selgelt ülim eesmärk, kus mingeid varjundeid ei saanud olla. Kuidagi sujuvalt hakkab Meri siiski 1940. aastal kommunistiks, ei tahaks uskuda, et talle lihtsalt tehti vastav ettepanek ja kõik. Missugused olid ikkagi Meri motiivid?

Veendumused veendumusteks, kuid siiski on natuke kõhedusttekitav, et Meri arvates likvideeriti 1941. aasta küüditamisega Eestis «viies kolonn». Kas siis lapsed ja vanurid, kes loomavagunites ära viidi, kujutasid endast surmaohtu Nõukogude Liidule? Ka 1949. aasta küüditamisest liigub Meri üle mängleva kergusega.

Siiski – lõppkokkuvõttes võinuks Meri edastada ka oma seisukoha Eesti taasiseseisvumise suhtes. On ta ju ühe vabariigi hukku ja teise (selle esimese järeltulija) sündi pealt näinud.

Niisiis, 24. veebruaril endistele kommunistidele saabunud riiklike autasude tulv on saanud tublit täiendust ka Sauli ja Meri mälestuste näol. Kes on järgmised, kes ENSV kohta hea sõna ütlevad?

Raamat

Bruno Saul

«Meie aeg»

Maalehe

Raamat 2006

«Saatus ja valikud.Arnold Meri lugu»

Koostanud

Vello Pilt

2006