Galerii ja intervjuu Peep Jänesega: modernisti loometee

Peep Jänes Foto: Mihkel Maripuu

Praegu peamiselt pensionipõlve nautiv, maalimist ja joonistamist harrastav, aga vahel arhitektuurikonkursside žüriides osalev – viimati kutsuti ta Arvo Pärdi Keskuse kavandeid hindama – Peep Jänes korrastab oma arhiivi.

«See võtab palju aega, sageli jään joonistesse, plaanidesse ja kirjutistesse kauemaks kinni, sest vahel lähen üht või teist seika meenutades veelgi sügavamale,» nendib tähelepanuväärsete avalike hoonete autor oma töötoas rullikeeratud joonistele ja projektidele osutades. Jänese esimese valmissaanud ehitise – 1960. aastal tehtud garaaži juurdeehitis kuurile Nõmmel – ja praegu selles nimekirjas viimasel kohal oleva 2008. aastal uksed avanud Heimtali põhikooli spordihoone vahele mahub hulgaliselt meie arhitektuuriloos märgilise tähendusega ehitisi: Tallinna Olümpiapurjespordikeskus, Projekteerijate Maja Rävala puiesteel, Mustamäe V mikrorajooni keskus, Tehvandi spordikeskus, Tamsalu kultuurimaja, Kuressaare haigla, Tallinna valuutakauplus Turist, Stockmanni kaubamaja, galeriikohvik ja lillemüür Viru tänaval jpt. Jänes on projekteerinud ka elamuid. Ühes oma aja kohta väga uuenduslikus ehk Ranniku tee ridaelamus, kus peeti soolaleivapidusid 40 aastat tagasi, elab ka arhitekt ise.

Olude sunnil on omajagu Peep Jänese projekte jäänud vaid paberile… Üks tähenduslikumaid neist on ooperi- ja balletiteatri kavand Süda tänava piirkonda. Toona võitsid nad Henno Sepmanniga kutsutud konkursi.

Aga ideekavandite seas on näiteks 1965. aastast San Francisco keskväljaku rahvusvahelise arhitektuurivõistluse töö koos Raine Karbi ja Toivo Kallasega, konkursitööd 1983. aastast Arktika keskus Soomes (koos Henno Sepmanniga) ja 1988. aastast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi juurdeehitis (koos Milvi Vainikuga), 1989. aastast Kuusankoski velodroomi projekt (koos Raine Karbiga) jpt.

Mida te Eesti tänapäeva arhitektuuripildist arvate?

Sellel on väga häid ja küsitava väärtusega objekte.

Mulle meeldib Rotermanni kvartal. Tahaksin teada, millal tallinlased selle pealinna nabas paikneva pilkupüüdva asumi üles leiavad.

Väga tore koht on ka maanteemuuseum Varbusel, eriti selle välialad.

Miks läksite arhitektuuri õppima?

Keskkooli lõpetades ma ei teadnud arhitekti elukutsest eriti arvatagi. Kuna ehitus mind huvitas, läksin tollasesse TPIsse tööstus- ja tsiviilehitust õppima.

Kindlasti mõjutas otsust see, et olin poisikesena käinud isal abiks hooneid mõõdistamas. Isa, kes oli Tapa keskkooli joonistamise ja joonestamise õpetaja, tegi töö kõrvalt ka Järvamaa inventariseerimisbüroole mitmesuguste hoonete inventariseerimisjooniseid. See tähendab, et maja mõõdeti üles ja pärast joonestati kõik plaanid, vaated, lõiked… Tol ajal tehti seda väga põhjalikult.

Ma jälgisin, mida ta teeb, ja juba suuremana võtsin ka ise mõõdulindi otsast kinni. Vanemaks saades aitasin teinekord ruutmeetreid rehkendada.

Isa innustusel hakkasin ka kunstiga tegelema. Enne 1950ndat olid väga populaarsed iga-aastased koolinoorte olümpiaadid spordis, muusikas ja kunstis.

Olin neil mõõduvõtmistel päris edukas. Esimesel aastal sain II koha ja hiljem tulin kaks korda esikohale.

Kunstiõppimise peale ma ei tulnudki. Mõtlesin, et kui lähen ehitust õppima, siis tegelen ka kõige sellega.

Aga juhus võib saatust määrata. Laulsin tollases TPI meeskooris ja kord enne 1. aprilli pidu kujundasin suurt pannood tollase kuulsa orkestri Mikid selja taha. Siis astus üks sõber mu juurde, et tulgu ma parem TPIst ERKIsse arhitektuuri õppima, seal on mu õige koht!

Lauluvenna jutu peale läksin uurima, kuidas ja mis tingimustel saaksin üle tulla.

ERKI arhitektuuriõpet tol ajal juhtinud Edgar Velbri oli väga lahke ning ütles, et see on täiesti mõeldav, ja soovitas mul teisele kursusele asuda, kuigi TPIs oleksin saanud neljandale. Tehnilisi aineid polnud mul vaja õppida ega neist loengutest osa võtta, aga seda enam tuli kunstiainetega tegelda.

Meil oli vahva õhkkond. Tol ajal võeti igal aastal arhitektuuri õppima kolm-neli noort – seetõttu olid need kursused niivõrd väikesed ja kui mõni üritus toimus, tulid kõikide kursuste arhitektuuritudengid kokku.

Aga kolm kursust TPIs tulid mulle kasuks, sest ma sain sealt väga hea tehnilise hariduse.

Kes teid tudengiaastail enim mõjutas?

Mul oli õnn õppida andeka Uno Tölpuse (1928–1964) käe all.

Tölpus oli tagasihoidlik inimene, aga suurepärase fantaasiaga. Kui ta midagi välja pakkus, siis sellele oli võimatu vastu vaielda, sest ta ideed olid detailselt läbimõeldud.

Kuna meid oli nii vähe, siis teinekord võis ta tund aega ühe tudengi juures istuda ja kavandeid sodida. See käis nõnda, et esialgsele, valgel paberil variandile pandi peale läbipaistev ja hakati sinna joonistama. Ja siis sai neid pealmisi pabereid vahetatud…

Kõrvalt oli põnev näha, kuidas Tölpuse mõte liikus. See oli väga õpetlik ja innustav.

Kelle looming laias maailmas tuntud arhitektidest teile sümpatiseerib?

Näiteks Mies van der Rohe (1886–1969) projektid. Le Gorbusier (1887–1965) vast vähem. Aga Oscar Niemeyer (1907–2012) ning Soome arhitektid. Aalto vast kõige vähem.

Esimest korda käisin Soomes 1968. aastal, sealse modernismi õitseajal. Peamised nende Teise maailmasõja järgsed tippteosed olid siis valmis. Soomlaste keskkonnatunnetus on omaette klass.

Te tajute ümbritsevat samuti suurepäraselt.

Ma olen arhitektitööd võtnud kui juurdeehitiste tegemist kas majadele, tänavatele, linnale… aga ka külale ja maastikule. Ikka on uus hoone millegi täiendus ja olen alati püüdnud olemasolevat respekteerida.

Süda tänava ooperiteatri puhul oli selge, et seda ei saa kuidagi agulimiljööga sobitada – ja siis tuli luua juurdeehitis eestiaegsetele Pärnu maantee ja Sakala tänava seintele.

Ideekavandeina on kõik objektid ideaalsed, aga valmisehitistena on nad midagi muud... Kas olete oma projektide teostamisega rahul?

Kõigis neis on ikka midagi niisugust tehtud, et mida ma pole mõelnud. Kas on ehitaja midagi oma peaga otsustanud või tellija on tahtnud muuta - sajaprotsendilist joonistele vastavust ma ei teagi.

Tegelikult võib Pirita TOPi olümpiakülaga rahul olla, kuigi hotellide algne ilme oli teistmoodi kavandatud. Aga tuli olukorra ja võimalustega kohaneda.

Kaks aastat läksin igal hommikul sinna ehitusplatsile ja õhtul tulin koju. Linna polnud asja. Kolmekesi koos projektijuht Mati Kriveli ja sisearhitekt Aulo Padariga olime päevast päeva rakkes.

Üks mu südamelähedasemaid (ümber)ehitusi on Järvakandi kaarhalli kohandamine klubihooneks. Sealsed inimesed olid väga meeldivad ja teotahtelised. Pärast Moskva olümpiamänge oli NSV Liidus keelatud kultuurihoonete ehitamine, aga kohalik eestvedaja käis Moskvas ja pressis ennast peaministri jutule, öeldes, et meil on üks laohoone ja me teeme sinna juurdeehitise ehk klubi. Kaarhall on muidugi metallist, aga kõik ülejäänud materjalid – klaas ja puit – on Järvakandi kohalikud materjalid.

Te olete maale teisigi vahvaid hooneid projekteerinud.

Maaehitusprojektis töötades tegin Tamsalu kultuurimaja ja Tehvandi spordikeskuse, mille mäekujulise seina ideeks oli võimalikult palju rohelist nõlva tekitada, sest ma ei raatsinud maastikku mingisuguse võõrkehaga ära rikkuda.

Heimtali põhikooli spordihoone projekteerimine vanasse ringtalli oli meeldiv töö. Selles majas on lisaks treeninguruumidele ka muusika-, kunsti-, arvutiklassid ja kooli raamatukogu ning külaraamatukogu.

Lahmaks kivi ringtalli sisemises seinas aastaarvuga 1866 annab märku aja kulust. Olen mõelnud, kuidas need 6,5 meetri kõrgused maakivist välismüürid laoti, kuidas kivid hobustega kohale veeti. See oli meeletu ja pikaajaline töö.

Missugune on teie pikaajalisim projekt?

Estonia teatri restaureerimine kestis 14 aastat.

Alguses pani käe värisema – ikkagi Eesti kultuuri sümbolehitis. Õnneks olid arhiivis olulised joonised olemas.

Tolle töö põhieesmärgiks oli katuste vahetamine ja pööningule uute ruumide kavandamine. Teater sai 800 m² pinda juurde. Alguses pidi praegusesse maalisaali tulema kammersaal, aga elu tegi oma korrektiivid. Kammersaal tekkis lõpuks kontserdisaali peale.

See oli väga keeruline töö, sest pidin projekteerima kõikidele ohutusenõuetele vastavad juurdepääsud ja leidma liftidele kohad.

Muinsuskaitsega tuli maadelda, sest nemad tahtsid väärtustada mitte Armas Lindgreni ja Wivi Lönni tehtut, vaid Alar Kotli Teise maailmasõja järgset ümberehitist. Nõuti, et katused oleksid punasest kivist. Mulle hakkas see vastu, sest Estonia tehti nimelt rohelise kivikatusega, et erineda Saksa teatrist, mis oli punase kivikatusega. Meile jäi lõpuks õigus.

Palju õnne preemia puhul!

Peep Jänes

Sündis 26. detsembril 1936 Rakveres

Abikaasa Viia Jänes (1936–1999) oli ehitusinsener

Kaks tütart: Signe Stokas (s 1959) on sisearhitekt, Pille Jänes (s 1965) teatrikunstnik

HARIDUS

1944–1951 Tapa keskkool

1951–1955 Tallinna reaalkool

1955–1959 Tallinna Polütehniline Instituut

1959–1963 Eesti Riiklik Kunstiinstituut (arhitektuur, diplomeeritud arhitekt)

TÖÖ

1960–1963 RPI Eesti Tööstusprojekt, vanemarhitekt

1963–1968 ja 1975–1993 RPI Eesti Projekt, projektigrupi juht ja projekti peaarhitekt

1968–1975 RPI Eesti Maaehitusprojekt, osakonna peaarhitekt ja projekti peaarhitekt

1991–1999 AS Kolde Projekt, peaarhitekt

2000–2004 AB Kolde Grupp, vastutav arhitekt

2004–2008 projekteerimisbüroo GS-DIS OÜ vastutav arhitekt

Eesti Arhitektide Liidu liige 1964. aastast

(1964–1983 juhatuse liige, näituste sektori juht)

TUNNUSTUS

1961 UIA kongressil Londonis üliõpilastöö eest (koos Ilmar Puumetsaga)

1976 ENSV teeneline arhitekt

1978 Sirbi ja Vasara arhitektuuripreemia (Tehvandi suusakeskus)

1981 NSV Liidu riiklik preemia (Tallinna Olümpiapurjespordikeskus)

1982 Eesti aasta parima ehitise preemia (Projekteerijate Maja)

1983 UIA Sofia biennaali eriauhind (Tallinna Olümpiapurjespordikeskus)

1985 Eesti riiklik preemia (Padise asula planeerimine ja terrassmajad)

1986 Eesti aasta parima ehitise preemia (Kuressaare haigla)

1987 Alar Kotli arhitektuuripreemia

2008 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (Raudna põhikooli spordihoone Heimtalis)

Ligi 300 töö nimistus leidub hulgaliselt avalike hoonete, elamute projekte, arhitektuurivõistlustele esitatud ideede kavandeid.