Mõistagi jätab erakordselt sündmusterohke stsenaarium karakterite arenduse hooletult tagaplaanile, samas on kogu pöörane mürgel seda küllaga väärt. Kui fännid niikuinii enam ammu Cameroni «Terminaatorite» sarnast kvaliteeti ei oota, siis miks mitte asendada see vähemalt nauditava märuliga? «Genisys» on selle nipi ära tabanud küll.
Näitlejatestki ei ole palju rääkida: Oscari-väärilisi rolle pole mõtet sellisest linateosest otsida. Tegelased on pealiskaudsed ning erilist sümpaatiat nende vastu ei teki; rohkem pakub huvi neid ümbritsev maailm, olgu see siis parasjagu futuristlik või vastupidiselt minevikuline.
Siiski saab näiteks Sarah Connorit kehastav Emilia Clarke (tuntud sarjast «Troonide mäng») keerulise väljakutsega eeskujulikult hakkama ning tema esmakordne ülesastumine ühe filmiajaloo tuntuma naiskangelasena kukub peaaegu et usutavalt välja, ehkki esimeses kahes «Terminaatoris» sama rolli mänginud Linda Hamiltoni ta alistada ei suuda.
Isegi Jai Courtney tuleb fännide kartustest hoolimata Kyle Reese'i osaga kenasti toime. Meeldejääv on ka äsja «Doctor Who» nimirollist välja astunud Matt Smith, kes teeb oma saladuslikkuse ja sarmiga kiirelt selgeks, milles tema mõnevõrra ebatavaline võlu seisneb.
Kõigele negatiivsele vaatamata on «Genisys» kindlalt seeria kolme parema filmi seas. Kehvalt kirjutatud tegelased nõrgestavad küll teose tervikut, kuid korralikult realiseeritud märul ja haruldaselt sisutihe tegevustik kannab kogu üritust jõudsalt edasi – toimuva üle mõtlemiseks ei anta lihtsalt võimalust.
Kuigi film ei ole otseselt intelligentne, on ta ometi piisavalt omanäoline ja nutikas, et vaatajat oma kestuse vältel põnevil hoida. Ja mida rohkemat tegelikult ühelt suviselt blockbuster’ilt ihata võikski? Lõppude lõpuks on ju Schwarzenegger tagasi ja klassikaline «Terminaator» temaga koos, ning juba see on piisav põhjus rõõmustamiseks.
Alates 10. juulist Eesti kinolevis
/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
