Kui tahaks ühe sõnaga kokku võtta, siis ütleks selle raamatu kohta: aeglane.
Laim proua Chaplini pihta
29. oktoober 2015, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis ei ole vähimalgi viisil pahasti mõeldud. Monsieur hoiatab kohe ette, et võibolla on kogu lugu ülepea väljamõeldis, aga väga tõenäoliselt võis küll nii olla. Et Eugene O'Neilli tütar Oona – hilisemas elus proua Chaplin ja kaheksa lapse ema – ning kurikuulus Jerome David Salinger mingi aeg nii-öelda käisid. Mida see ka tähendanuks tollal, ajastul, mida Scott Fitzgerald kirjeldas järgmiselt: aeg, mil Euroopa turg oli läinud, aeg, mil käis sõda ja keegi ei taibanud, et saksmannid on sama hästi kui võitmas.
Noh, ise kalduti nüüd kah kenasti teemast kõrvale. Mis parata, raamat mõjus, et tahaks ise uidata, nagu Frederic Beigbeder seda mõnusasti teeb. Et kirjeldab Oona ja Jerry kohtumist ja siis kukub arutlema, et kuidas ta ise on vanaks jäänud. Mis väljendub ses, et muudkui tahaks aga noortega läbi käia. Kuis pealt keskealine meesterahvas järsku taipab: ta on noortega hängides kellegi Rihanna elulooga tuttavaks saanud. Või et elu on Facebookis, reaalsust pole enam olemaski.
Kesse Rihanna on, küsiks ise vana peeruna. Eesti mehe eluiga on kangelaslikult lühem kui prantsuse mehel.
Ülinunnu on selle otsasaanud maailma kirjeldus. Kus kõik peavad ennast pahede kehastuseks: Truman Capote istub lauas ja lööb häbitult meeskelneritele külge, kõik joovad vodkatinisid ja suitsetavad nagu korstnad. Varastatud tuhatoos on nagu armupant. Aga, köh, «tutvumisseks» on tundmatu väljend. Mis loomulikult kodanik Salingerile tõesti piinav võis olla, lesi ja näperda, aga...
Võeh, mis juttu ma praegu ajan.
Igal juhul hirmus tore raamat. Selge see, et teatud osa meeldivusest annab kuulsustest kubisemine, kellele pannakse sõnu suhu või siis ei ole pandud ka. Orson Welles noore mehena, Hemingway veel ennast mitte ära joonuna. Chaplin. Muidu palju lahedaid isikuid ja anderohkeid elupõletajaid. Oli kahju lehte keerata, sest igavesti hästi kirja pandud, mis muidugi tähendab, et igavesti hästi tõlgitud.
Igatahes üks mees lubas endale kõik Eugene O'Neilli näidendid ometi kord läbi lugeda. Miks teda ikkagi Ameerika Shakespeare’iks kutsuti. Aga, andeks, Salingeri üle ei loe. Proovitud. Pettumus. Teismeliste literatuur. Kerouaci kohta on ka öeldud, et suurim sigadus oleks teda 30selt üle lugeda.
ARVUSTUS
Frederic Beigbeder «Oona ja Salinger»
Prantsuse keelest Pille Kruus
Varrak
253 lk