Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Teismeliste seitse surmapattu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Marika Palmi lavastuses «Moraal» mängivad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu. | FOTO: Ugala/Heigo Teder

Ugala teatrimaja on küll remondis, aga tundub, et Ugalast tuleb mürtsu ja kärtsu sellevõrra topelt. Kui Ugala ajutine black box ehk UBB on juba korduvalt äramärkimist leidnud, siis mõne päeva eest esietendunud «Moraal» on etenduspaigana kasutusele võtnud hoopis Viljandi Lennukitehase, mis atmosfääriga samuti heas mõttes üllatab. Sinna on lavastaja Marika Palm paigutanud raju hoiatusloo noortele.

Näitlejad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu ühes muusik Kaarel Kuusega mängivad maha loengmuusikali, mis haarab intensiivsusega nii kaasa, et isegi publik saab näitlejatega hinge tõmmata alles siis, kui on aeg aplausiks.

Laval on kahe näitleja esituses üle kolmekümne tegelase, kes mahutuvad seitsmesse hoiatusloosse, raamiks seitse surmapattu. Muide, kaasa aitavad ka äärmiselt leidlikud ja stiilsed kostüümid Neoon Mustalt. Kui «teismeline» oleks diagnoos, siis lugudest läbi jooksvad karakterid on selle (lavastuse kontekstis: surma) haiguse sümptomid. Küllap leiab igaüks äratundmismomendi. On selleks siis vaataja ise või mõni tema tuttav. Minu teatrikaaslane väitis näiteks, et tema nägi laval pidevalt hetki minu igapäevasest käitumisest. Sinna siis see lootus, et teismeliseiga on minust ammu möödas... Võin end lohutada vaid ehk sellega, et lavastaja ja näitlejad on mängitavatesse tegelastesse suhtunud empaatiliselt. Ükski tegelane ei ole üdini halb.

Kirkast värvigaleriist jäi minu jaoks siiski puudu üks toon. Lugusid raamistab Sepa ja Õunapuu loeng, milles pöörduvad otse publiku kui sihtgrupi poole, kellele hoiatus on suunatud. Ka see on lahendatud jõulise teatraalsusega, mis teeb loo raamist veel ühe värvilaigu ekspressionistlikku maali meenutavasse lavastusse. Ehk võinuks katsetada oluliselt loomulikumat paletti, et raam ja sisu üksteist paremini esile tooks?

Seitse surmapattu, mille kaudu teismelisi näidatakse – uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha, laiskus –, kes võib öelda, et pole nendega kokku puutunud? Ehk siis, suunatud küll ealiselt kõige mõjutatavamale grupile, viitab lavastus siiski east sõltumatule üldinimlikule moraalile. Groteskselt traagilise lõpuga hoiatuslood ei jää mõjuma kui viide karistavale jumalale, vaid kui veider kõverpeegel, mille kaudu ka iseenese tegemisi jälgida. Siinkohal võib meenutada veel üht Eestis lavastatud hoiatuslugu. Heinrich Hoffmanni kirjutatud «Kolumatsi» muusikaliversioon pikkis VAT Teatri esituses omal ajal samuti läbisegi musta huumorit ja sadistlikus võtmes moraali. Tõsi, «Kolumatsis» ei rõhutud mitte teismeliste südametunnistusele, vaid lapsevanemate omale. Karmi lastekasvatuse ohvrid hakkasid piinama oma piinajaid.

«Moraali» lavastusmeeskonnast ei ole keegi õigupoolest nii hirmus kaugel sellest east, millest lavastus räägib, nii ei mõju lavastus ka halvas mõttes moraalilugemisena. Ehkki etenduse algust ilmestava ropendamise peale leian end küll mõtlemas, et kuidagi hirmus võõrastav on sellist sõnavalingut kuulda filigraanselt kujundatult. No umbes nii, kui kuuled ühel hetkel klassi kõige viksimat tüdrukut püüdlikult «kurat!» ütlemas, sest see vist teeb ägedamaks.

Ropendamine on muidugi teema, mis kipub inimesi ikka kuidagi õrritama ja kõditama. Nii et teater on kodulehelegi aegsasti hoiatuse üles pannud ja ütleb, et alla 14-aastastele lavastust ei soovitata. Või noh, kellele hoiatus, kellele põhjus, miks pilet osta.

Vägisõnadega alustatakse esimestel minutitel ja lõpetatakse nii umbes vahetult enne aplausi. Nüüd siis see igavene dilemma teemal, kas ja millal on ropendamine põhjendatud. Mulle tundub, et «Moraalis» saab roppustest mingisugune kolmas keel, mis lõpuks enam ei häiri ega kriibi kõrva, vaid jookseb pidevate korduste järel lihtsalt tähendusest tühjaks. Ekstravagantsemaid roppustejadasid korratakse nii mitu korda, et vaataja suudab selle meelde jätta kui lõbusa salmi. Meenuvad malevaaegsed ropud laulud… Ehkki näiteks just nimelt malevas rühmajuhina teismelistega tegeledes ei ole ma kunagi täheldanud, et selline sõnakasutus olekski reaalsus. Lavastus ei peegeldagi reaalsust, vaid keerab nagu muuski, ka ropendamisega totaalselt üle võlli.

Tänu sellele sain vist aga lõpuks enese jaoks selgeks, mis on kriipima jäänud, kui loen näiteks noorte ja vihaste kirjutajate samasugust sõnavara täis tekste. Näiteks leheküljel nihilist.fm. Võtsin seda lõiku kirjutades illustreerimise mõttes selle internetikülje lahti ja avasin esilehelt juhusliku sissekande. Tsiteerin: «Mul on nelja-aastasest valmistsüklist täiesti pohhui. Kui me praegusel moel jätkame ja vaid peenhäälestust otsime, siis oleme putsis!» Ehk siis, mõtlen, et kui autorid leiavad, et nende juttu võiks alfa(isase)maks muuta käredam keelepruuk, siis stiil on igaühe enese asi. Häirima hakkab see aga sel hetkel, kui selgub, et kõnepruuk varjab loogilise sisu puudumist. Roppused annaks justkui sümboolse kapitali, mille põhjal öelda, et kõik, kellele see tekst ei meeldi, on lihtsalt rämedalt konservatiivsed peavoolu esindajad. Või umbes nii.

Tagasi lavastuse juurde. «Moraali» sõnakasutus oli minu jaoks põhjendatud juba kasvõi sellepärast, et see illustreerib muuhulgas just seda, kuidas sõnavarasse kinni jäädes võivad mõte ja sisu kaduma minna. Näiteks lugu verbaalset tatti pritsivast tüübist, kes ei saa isegi siis, kui tahab, seda enam kinni keerata. Khuul maksab kätte.

Kokkuvõttes, «Moraal» on korralik raju andmine, esietenduse järel oli igal juhul publik lõpuks püsti. Muide, ma ei tea, kuidas nende seisvate ovatsioonidega on, aga mina ei ole näiteks viimaste aastate jooksul kuigi palju etendusi näinud, mis publikut niimoodi liigutama paneksid. Esimese hooga tuleb meelde üks: lavakatudengite «Uhkus ja eelarve» Endlas. Oh üllatust, samuti noorte näitlejate puhas enese väljaelamine. Nii et noorte energia tõmbab käima küll.

Arvustus

Heinrich Christensen, «Moraal»

Lavastaja Marika Palm. Tõlkija Erni Kask. Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Muusika Heinrich Christensen, Nils P. Munk, Jonas Munk Hansen ja Rikke Bilde. Laulusõnad tõlkinud MC Lord. Muusikaline kujundus Kaarel Kuusk. Koreograaf Evelyn Uisk

Mängivad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu

Esietendus 27. jaanuaril Viljandi Lennukitehases (Ugala)

Tagasi üles