Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuldse Maski valguses ja varjus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lavastaja Juri Butussovi (Lensoveti-nim teater) «Kabaree Brecht» kasutas alusmaterjalina lõike nii Bertold Brechti näidenditest kui teatriteoreetilistest tekstidest. | FOTO: Kuldne mask
Totaalse teatri näide, Kirill Serebrennikovi «Kellel on Venemaal hea elada?» (Gogoli Keskus) | FOTO: Kuldne mask
Dmitri Kõrmovi ja tema trupi lavastuses «Jevgeni Onegin oma sõnadega» (Draamakunsti kool) näeb sügisel ka Tallinnas. | FOTO: Kuldne mask

Tänavu 22. korda Moskvas toimunud festival Kuldne Mask on oma profiililt võrreldav meie Draamaga, ent oma mastaapidega põrutab ta kaugelt üle: kestus ligi kolm kuud, ligi sada lavastust, lugematul hulgal tõsiseid mõttevahetusi ja jututubasid, sekka ka slaavilikku glamuuri.

Et kogu seda kehandit kuigivõrd struktureerida, on moodustatud temaatilised eriprogrammid, tänavu näiteks lasteteatrile ja linnaruumis (eeskätt raudteejaamades) toimuvatele perfonksidele keskenduvad. Üks neist programmidest, tänavu 17. korda toimunud Russian Case (RC) on kokku pandud välisvaatlejate huvisid ja soove (sh võimalikku müügiedu teistes riikides) silmas pidades.

Seekordse RC kuraatori, kriitik Pavel Rudnevi valik sisaldas 24 lavastust, neist mitmed toimusid paraku samal ajal ja seetõttu tuli valik teha suuresti kõhutunde põhjal –  Vene ääretul teatrimaastikul eksimatult orienteerumine lihtsalt ei mahu inimvõimete piiridesse. Seda tänuväärsemad olid RC programmi mahtunud hommikused vestlusõhtud kuraatori ja mitmete praktikutega, kus tulid jutuks praeguse Vene teatri sõlmküsimused laiemas plaanis.

Osa neist on tuttavad ka kodusest teatrist: kadunud on huvipakkuvad suurele lavale tehtud teosed, sest teatrite juhid ei taha riskida noorte lavastajatega, omamaine uus dramaturgia paistab üle elavat väsimusperioodi, värskeid tekste toovad lavale vaid autorid ise (mis loomuldasa sunnib tegema mööndusi lavastuste professionaalses tasemes), autori-lavastaja dialoog on katkenud. Kui läinud aasta RC keskseks teemaks kujunes teatri tsenseerimine ja sotsiaalne ärkamine ning püüneltki peegeldus puhuti varjamatut ärapanemise-kihelust, siis seekordne pilt tundus taltunum, eneseteadlikum ja mõtlikum.

Pavel Rudnev põhjendas praeguse Vene teatri enamat enesesse sulgumist puhtkunstiliste mõjuritega, tuvastades mitmetes lavastustes seoseid unenäo-esteetikaga. Psühholoogilises plaanis on see ka igati mõistatav, sest reaalsusse tungiv ja reaalsust ümber korraldada püüdev teater on saanud kõrvetavaid tagasilööke nii teatrielu koordineerivate jõudude kui «teatrit kui turvapaika» ülemaks hindava auditooriumi poolt. Pigem siis juba põgeneda väljamõeldud reaalsusse, mida on võimalik omatahtsi ümber vormida.

Kõige noorema lavastajapõlvkonna eskapistlikum käekiri ja eraldumine fiktiivsetesse omailmadesse on aga osalt seletatav juba nende sünniaastaga: areenile astub põlvkond, kes on sündinud pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. Kui varemalt on Vene teatritipud koondunud ikka metropolidesse, siis nüüd on pilt ühtlustunum, huvitavat sünnib ka Permis, Tšeljabinskis, Krasnojarskis ja Ufas.

Muidugi otsib Vene teater aktiivselt alternatiive senistele esteetilistele suundadele, üritab leida uusi teemasid, murda seniseid tabusid. Näiteks on Satirikonis jõudnud lavale esimene homoseksualismi käsitlev omamaine näidend, Vladimir Zaitsevi «Helesinise kõik varjundid». Aga uut mõtestust otsitakse ka varasest folkloorist, muinasjuttudest. Täiesti eraldi suunana tundub välja toomist väärt vene noorema režii huvi lasteteatri vastu. Olemata küll väga kursis vene lasteteatri tasemega, on mõned õõvastavad fotod Karlssoni kostüümis priskete pensionieas tädidega jätnud mulje, et suur osa sellest on jäänud pidama eelmise sajandi keskpaika.

Väga kirgas mälestus on Andrei Mogutši paari aasta tagusest (ka) lastelavastusest «Õnn» (aluseks Materlincki «Sinilind»). Seekord sai näha kahest väiksest etüüdist koosnevat lastelavastust «Alma ja Brutus» (lav Dmitri Tšaštšin) kahest koerast, kellest esimene elas üle Tšernobõli katastroofi, teine sattus Oswiecimi koonduslaagrisse – no selle peale annab ikka tulla! (Nähtud etendusel viibisid ainult täiskasvanud, sestap laste auditooriumi reaktsiooni ei oska ette kujutada.)

Lapsed olid võetud (üheks) sihtgrupiks ka viimasel ajal üliproduktiivse ja tulvaveena ideid pritsiva Dmitri Kõrmovi ja tema trupi lavastuses «Jevgeni Onegin oma sõnadega» (Draamakunsti kool), millest kujuneski RC üks kestvat aplausi väärivaid pärle. Esmapilgul piisavalt jabur idee – sakslanna, prantslanna, soomlane ja tšehh hakkavad (igaüks vastava aktsendiga) oma lastele ümber jutustama «Jevgeni Oneginit» – saavutas kiiresti tõeliselt maagilise teatri mõõtmed, kus ka kõige ebaloogilisem seos muutub (interaktiivse) mängu stiihia ja energiavoo abil ainuvõimalikuks. Tegu oli kõige paremas mõttes teatraalse dekonstruktsiooniga, mil terve etenduse vältel kostis kujutluslikke kirvehoope «püha» klassika jalamile, vanad toestikud kukkusid rõõmsa raginaga. Ka Aleksander Sergejevitš oli kohal ja ei keelanud oma õnnistust.

Hoopis vähem veenis teine, mitte vähem radikaalne vene klassika tõlgendus Dostojevski «Idioodist» (Rahvuste Teater, lav Maksim Didenko), kus kogu romaani sündmustik oli edasi antud elavate näitlejatega teostatud animatsioonina, kusjuures krahv Mõškinit kehastas nais- (filmi- ja teatristaar Ingeborga Dapkunaite), Nastasja Filippovnat meesnäitleja. Dostojevski romaani aluskihte riivama see katsetus ei ulatanud.

RC isiklike kõrgpunktidena tuleb aga välja tuua veel kaks suure formaadi tööd, mis osalt siiski kõigutasid eelmainitud suure lavaga seotud kutseoskuste hääbumist. Mõlemal juhul oli tegu väga vaba tõlgendusega ühe klassiku interpreteerimisel. Lavastaja Juri Butussovi (Lensoveti-nim teater) «Kabaree Brecht» kasutas alusmaterjalina lõike nii Bertold Brechti näidenditest kui teatriteoreetilistest tekstidest, mida ühendas BB enda isik (Sergei Volkovi kehastuses). Muidugi olid mängu toodud ka Kurt Weilli kirbemaitselised laulud, mille rohkus (ehkki efektses esituses) hakkas nähtut kallutama kontsertetenduse suunas. Mis kokkuvõttes jäi natuke kriipima, sest ükski Brechti/Weilli muusikanumber pole ju «süütu» vahepala, neis kõigis on tajutav selgelt saali suunatud sihik loiduse, nüriduse ja silmakirjalikkuse vastu. Aga see pole ka rünnak fašismi vastu «üleüldse», vaid peegeldus praegu kestvasse ajahetke. Sergei Volkov võtab ümmargused BB prillid ees, «astub rollist välja», ja teatab, et väljavaatele minna mobiliseerituna talle võõrasse sõtta eelistaks tema, äsjane teatrikooli tudeng, pigem oma kodumaalt lahkumist. Ühel etendusel olevat seepeale saalist kostnud: «Maha oleks sind paras lasta!»

Teine totaalse teatri näide, Kirill Serebrennikovi «Kellel on Venemaal hea elada?» (Gogoli Keskus) sai lähetuse samanimelise Nikolai Nekrassovi poeemi algusest, mille teekonna-kronotoop võimaldas kokku traageldada teatraalselt kireva (ligi neli tundi kestva) vaatemängu. Tuld anti kõikidest torudest korraga: bufonaad ja poeetiline sisekaemus, räpp ja koorilaul, nüüdisaegne tants ja tekstiteater, püha ja jumalavallatu teater korraga. Mitmel korral valgub tegevus lavalt saali, millalgi enne lõppu palutakse käsi tõsta neil, kes hetkel end Venemaal elades õnnelikuna tunnevad. Käed hakkavadki tõusma ja kõlavad ka põhjendused. Nojah, kõik käetõstjad saavad tasuks topka viina ja kurki peale haukamiseks... Milles võiks seisneda selle suurejoonelise ürituse programmiline sõnum, polegi nii kerge öelda. Ise nautisin pigem vaatemängu barokseid gabariite, ehkki pole kahtlust, et lavastajal on ka mingi «oma asi ajada», teatav ideoloogiline või eetiline sõnum. Kuid milline? Ise arvasin välja lugevat kutset alustada «paljukannatanud» Venemaaga «päris otsast peale», pühkida minevikuriismed kuhja ja mõtestada kogu oma olemisviis uuesti, ürg-ürg-kamarani tagasi minnes. Üks eestlasest kaasvaatleja aga luges nähtust välja samavõrdselt deržaava-ihalust... Mine võta kinni.

Ideoloogilise fookuse tõrke tekitas aga üks teine lavastus, Moskva kunstiteatri kooli kevadiste diplomandide ühistöö «Mittekaasaegne kontsert» (õppejõud Viktor Rõžakov.) Andekad ja särasilmsed noored näitlejad esitavad oma vanaisade-vanaemade (stalinliku) noorusaja laule – siiralt, ilma tajutava «kunstilise filtrita». Laulude vahele kehastuvad nad tänasteks vanuriteks, kes räägivad sellest, mis südamel: kulakuks tembeldamine, küüditamine, laste ja teiste lähedaste surmad, elu mõtte kadumine. Kontrast laulude ja monoloogide vahel on üüratu, kuid lavastaja pole seda kuidagi lahendanud, vaid lükkinud teksti ja muusikat tuimalt teineteise otsa. Lõpuks tuleb häbenematult «aplausi peale» lavastatud, mitme kummardamisvooruga efektne showtantsunumber.

Oma kõigutamatut positsiooni – rääkida oma vaatajaga selget keelt ka sotsiaalselt ja psühholoogilisel tasandil tundlikumatel teemadel – hoiab endiselt Doc-teater, kes kasutab oma tekstidena ainult dokumentaalseid materjale. Jällegi sümptomaatiliselt kogu tänavusele programmile ei rõhunud seekordsed kaks lavastust sotsiaalsele teravusele, vaid keskendusid nn privaatsfääridele. Lavastus «Väljaspool teatrit» tõi iseendana lavale tagasi inimesed, kes varem on töötanud näitlejatena, ja nüüd räägivad meile «oma lood». Tõepoolest, miks ajal, kus elukutsevahetus on igati tavapärane nähtus, on just näitlejakutsest eemaldumine nii fataalselt valulik? Lavastus «24+. Vanusepiirang» näis kannatavat sisu ja vormi haakumatuse käes. Vormiliselt Vene teatri tabusid lammutav (seksijutud, alasti kehad ja «mittenormatiivne leksika») jäi oma sisekoelt banaalse armastuskolmnurga vahekordade klaarimiseks.

Kuldne Mask toimub tegelikult aasta ringi, festivalidevahelisel ajal näidatakse valikut Vene teatri lavastustest mujal Venemaal, aga ka Lätis ja Eestis. Tänavune, ikka oktoobrisse planeeritud Eesti programm on juba koos, millest kindlasti võib kahel käel soovitada mõlemat Dmitri Krõmovi lavastust (lisaks eelmainitud «Oneginile» näeb Tallinnas ka tema lavastust «Vene bluus. Seenelkäik»). Nagu muidugi üldse praeguse Vene teatri paremaid palu. Aitaks keegi vaid need üles leida.

Tagasi üles