Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Arne Maasiku ülev arhitektoon

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arne Maasik- Natüürmort | FOTO: Repro

Arne Maasiku ruumiline teos «Natüürmort» (2010–2017), mida võib ju tavapäraselt ka installatsiooniks kutsuda, on rohkem arhitektoon, jätkates sellelaadsete Eestis loodud objektide neljakümneaastast traditsiooni. Mitte üksnes seepärast, et autor on arhitektist kunstnik, pigem seetõttu, et «Natüürmort» on enam arhitektooniline kui  sotsiaalse taustaga ruumi organiseeriv installatsioon, rohkem sümboolse tähendusega esteetiliselt kõrgkultuuriline struktuur.

Esemeid pole inimkonna käsutuses olnud kunagi nii palju kui nüüdisajal: nende hulk üha kasvab ja paljutähendusliku nime «disain» varjus tehakse neid üha juurde. Paljude tänapäeva inimeste identiteet  seondub nende omandatud esemete hulgaga ja rikkurid ootavad põnevusega üha uusi asju juurde. Vaimselt arenenud persoonidele, kes on tabanud olmeeluks vajalike esemete väikse hulga ning lihtsama eluviisi võimaluse, tundub tarbimismentaliteet omamoodi sõltuvusena absurdne ning lõppkokkuvõttes hukutavgi. Jätkuvast kulutamise maailmast leiab andekas kunstnik head materjali nii vahetult irooniliseks, aga ka sügavamaks, esemete maailmast vabanenud inimese sõltumatuks vaimseks loominguks.

Mõeldes Arne Maasiku loomingu taustale, meenub eelkõige XX sajandi kunstisuund – pittura metafisica – itaalia kunstniku Giorgio de Chirico leiutatud metafüüsilise maalikunsti suund, mis postmodernismi ajastul muutus taas populaarseks, hõivates erinevaid kunstialasid: visuaalseid kunste, arhitektuuri, kirjandust, muusikat, teatrit, balletti, filmi ja isegi filosoofiat. Ratsionaalsusse pürgival ja valdavalt tehnoloogiale tugineval ajastul hakkasid tehiskeskkonnast tüdinud loojad sellest taanduma, aga mitte ökoterroristide kombel tänase maailma hullust eirates, vaid seda oma loomingus nihestatult, sageli lausa pea peale pöörates, kasutades.

Arne Maasik on pikema aja jooksul kogunud kõikvõimalikke roostevaba terasest tarbe- või dekoratiivesemeid ning tasapisi loonud neist arhitektoonilist kooslust, justkui ehitades erilise linna maketti. Sellistel struktuuridel, kui nendega jõutakse teatud mahuni, on omadus iseenesest kasvama hakata, ning põnevad geomeetriliste struktuuridega, tihti kummalised objektid lausa ise jooksevad kunstnikule kätte. Nad pole kunstniku käsitluses enam funktsionaalsed esemed, vaid visuaalsed objektid, mida inimene näeks nagu esimest korda. Sedaviisi võib ka olemasolevat «Natüürmorti» kasvatada lõpmatult, kõik sõltub ainult vahenditest ja ruumi suurusest, kuhu seda saaks paigutada.

Eesti kunstihuviline, kui ta näeb välismaa suurtes näituseruumides mahukaid installatsioone, ei aimagi, kui väiksed on eesti kunstnike ressursid võrreldes maailma kunstistaaride võimalustega. Kui meil peetakse üpris tavapäraseks, et rahvusvahelisel tipptasemel suusataja saab tegevuseks vajalikku sponsortoetust ning teda abistab kümmekonnast inimesest koosnev tiim, siis kunstnik saagu üksi ja oma vahenditest hakkama! Sellise suhtumisega ei ole meie kunstitipud võimelised võistlema oma välismaiste kolleegidega, kellel on meiega võrreldes kasutada sajakordsed võimalused, mida toetavad kultuurriigid või siis patriootlikud miljonärid.

«Natüürmorti» lähemalt uurides on tal selgelt loetav arhitektooniline struktuur, esmapilgul sümmeetriline ja keskse tipuga kompositsioonis, ent detailid, väikevormid on tervikuga vabalt interpreteerivad ning kohati isegi maalilise loomusega. Terase poleeritud pinnad on ju peeglid ning läikivais esemeis peegelduvad, tegelikkust moonutades, paljude kõrvalesemete peegelpinnad, milles peegelduv on samuti äraspidi reaalsus.

Korduvad peegeldused loovadki üksikute elementide vahel täiesti metafüüsilise ruumi, kus nende loetavad vormid ja funktsioonid on taandatud üleüldisele transformatsioonile kogu struktuuri ulatuses. Kunstnik on arhitektoonis loonud täiesti uue reaalsuse, mida me võime nimetada kuvandiks olematule linnale või isegi mõne paralleeluniversumi materialiseerunud kontseptsiooniks. Vähe tähtis pole siin ka valgus: arhitektooni detailides kui ka nende suhetes transformeerub pidevalt muutuvat valgust, neelates endasse nii minimaalseid valgussähvatusi kui ka võimendades eredaid valgusvooge, reflekteerides valgust ühelt elemendilt teisele. Vaadates üksisilmi arhitektooni, hakkame tajuma peegelduste ja valgusega loodud nähtamatut maailma. Aga just tühjus ja valgus on ehituskunsti läte!

Samas ei ole «Natüürmort», ebainimlik objekt, inimesest eemaldunud külm keha. Tuletagem meelde, et kõik esemed teoses on inimeste loodud, kes on nende teostamiseks kasutanud masinaid, tehnoloogiat, mille samuti on inimene ise loonud. See on inimese loodud Uus Loodus, milles võib vaid aimata elava looduse jälgi – need on esemetes kehastunud käsi- ja mõttetöö. Tehisvormid, mis sageli ei ole ainult otstarbega põhjendatud, olles inimese kujutlusvõime kehastused, miks mitte päritolult ka sümbolid unenägudest. Meenub jaapani klassikaline disain – katachi – kus äärmiselt lihvitud esemete otstarbekus liitub nende esteetilise väljenduslikkusega. Sedaviisi sünnib asja sümboolne eripära, et ka pimesi teda kätte võttes tunneme ära kasutusala ja argielus kasutatav tööriist on samas maailmas olemise märk. Lääne klassikalistes esemetes, kui jätta kõrvale lihtne talupojakultuur, kiputi neid ajastu kunstistiilile vastavalt kujundama, dekoreerima, mis puhta meelega ida meistritele oli vastuvõtmatu.

Natüürmort on lääne kunsti ajaloos olnud valdavalt rikaste tellijate jõukuse näitaja: piltidel on näidatud kalleid väärismetallist lauanõusid ja hinnalist klaasi, eksootilisi puuvilju, lihtrahvale kättesaamatuid metslinde, lihakintse ja mereande. Modernistid, alates kubistidest, lõhkusid neid kodanliku elu maalitud dokumente prügimägedeks ning metafüüsilised maalijad avastasid lihtsate esemete iseseisva ilu, tavaliselt tühjade pudelite ja anumate võlu, sest neid tegema oli inimest õpetanud Looja ise. Samamoodi kajastavad ka Eesti tänapäeva suurima natüürmortide maalija Olav Marani teosed inimeste loodud lihtsate esemete pühadust, sest aateline inimene kasutab isegi tänapäeva asjade külluses vaid neid esemeid, mida talle on igapäevases elus tegelikult vaja, ja selliselt omastavad argiasjad hoopis uue tähenduse – nad ärkavad meie kätes ellu. Samas kummastab mind senini kunstikoolide õppetöödes rakendatav natüürmortide joonistamise ja maalimise praktika, kus noored, väga elavad inimesed, peavad kopeerima «surnud elu», mis neid ei köida ega arenda ka loominguliselt. Just modernistide puhastav lähenemine sellele epateerivale kodanlikule kunstipärandile, ka Arne Maasiku käsiteldav teos, on suunaks vabanemisse ajaloolistest stereotüüpidest, mis toidavad tänast loovust.

Valdav mulje Arne Maasiku arhitektoonist «Natüürmort» on selles peegelduste ja valgusega dekonstrueeritud esemete mitmekihilistest suhetest tulenev ülevuse efekt. Kui vaatame mõnd silmapaistvat kristlikku altarit, budistlikku pühakuju või mistahes kultuse täiuseni viidud visuaalset objekti – templit –, rabab meid just samasugune ülevuse tunne, olemine inimese argiolemisest kõrgemal tasandil, olemine ainult siin ja praegu, igaviku tajumine hetkes, mis on ainus võimalus sukelduda kõiksusse. Müstiline kogemus ei ole meist kaugel, suurte õpetajate valitsemisalas, ta on meis kõigis, siinsamas – kui vaid avame oma silmad ning puhastame meeled…

Tagasi üles