Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anu Kikas: Eestlaste moeteadlikkus on sellel sajandil kõvasti kasvanud

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Anu Kikas | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Räägitakse, et moodi on lihtne armastada. Ja ilmselt vastab see tõele, sest tänapäeval on üha keerulisem leida kedagi, kel oleks täiesti ükspuha, mida ta selga, jalga ja pähe paneb. Me kõik vajame, et stiilselt disainitud kehakatted aitaksid meil väljendada oma isikupära, olla vastavalt vajadusele väliselt nooruslikumad, naiselikumad, mehelikumad, seksikamad või boheemlaslikumad, kui nimetada vaid mõnda levinumat imagoloogilist identiteedikategooriat.

Ometi näib, et sealjuures on nii tarbijatel kui ka potentsiaalsetel rahastajatel raske tunnustada moodi kunstina ning väärtustada selle valdkonna parimaid tegijaid võrdsetel alustel näiteks skulptorite, arhitektide ja maalikunstnikega.

Eestlaste moeteadlikkust on alates 2007. aastast parandanud Tallinn Fashion Week (TFW), mis toimub tänavu 12. korda. Sellel astub üles 14 Eesti moedisaini paremikku kuuluvat moekunstnikku ja brändi. Alanud nädalal aset leidva TFW eel oli minu vestluspartneriks ürituse peakorraldaja Anu Kikas.

Milline on moekunsti koht teiste kaunite kunstide hulgas?

Ma usun, et see koht on olemas ja oluline, kuid üldlevinud arusaama kohaselt on moekunsti näol tegemist parimal juhul tarbekunstiga, mis kõrgete kunstide hulka siiski ei kuulu.

Kas peaks kuuluma?

Ei peaks, aga kindlasti võiks kuuluda. Olen näinud palju kostüüme, mille kunstiline väärtus ei jää millegi poolest alla akadeemilist tunnustatud maalidele või skulptuuridele, kuid traditsioonide ja valitsevate püsihoiakute tõttu on näiteks kleidi puhul tema määratlus ühtlasi ka süüdistus. Kleiti ei võeta tõsiselt, inimestel on selles raske näha midagi rohkemat kui riideeset.

Kuidas elab moekunst Eestis?

Järjest paremini, kuid ikka veel mitte piisavalt hästi. Üsna täpne indikaator moe kohast meie inimeste arusaamades ja väärtushinnangutes on portaali neti.ee avaleht, kus on rühmiti märksõnadega esitatud mitmesugused eluvaldkonnad. Mood ei paikne seal rubriigina mitte kultuuri juures, vaid meelelahutuse ja hobide alajaotuses, kohe pärast horoskoopi. Kohalike päevalehtede ja ajakirjade sisujaotuses ei liigitu moega seonduv samuti mitte kultuuri-, vaid ilurubriiki, olles ühes komplektis kreemipurkide ja muu sarnasega.

Raivo Holmi kollektsioon, 2016 / Erlend Štaub

Kas meie inimestel pole moodi vaja või nad lihtsalt ei mõista seda?

Pigem seda viimast. Kui möödunud nädalal tuli uudis, et moekunstnik Kristina Viirpalul kadus teel Pariisi ära rõivakollektsioon, prevaleeris netikommentaarides suhtumine stiilis: «Mida see rätsep siin kraaksub!?» Mulle, kes ma tean, kui palju loovust, kallist materjali ja tööd oli sellesse kollektsiooni pandud, tundub selline suhtumine väga harimatu.

Kas ühiskonna kultuurilise ja majandusliku arengu ning inimeste üldise moeteadlikkuse vahel on mingi seos?

Jah, absoluutselt! Eestlaste moeteadlikkus on küll sellel sajandil kõvasti kasvanud, eriti võrreldes 1990ndate aastatega, kuid jääb Euroopa suurtele kultuurrahvastele ikka veel selgelt alla. Samas jällegi olid eestlased nõukogude ajal suhteliselt moeteadlikud võrreldes inimestega teistest liiduvabariikidest. Nagu rõivatööstur Indrek Stahl armastas vanasti öelda, «Nõukogude Eestis on iga naine moekunstnik ja iga mees autoremondilukksepp», sest iga naine pidi olema ise moelooja, kui soovis saada endale selga midagi stiilsemat kui see kittel, mida poes kleidi pähe müüdi.

Tallinna Moemaja etendused Kalevi spordihallis olid olulised ja märgilise tähtsusega üritused – ühelgi teisel liiduvabariigil ega ka mitte Soomel või Rootsil ei ole oma ajaloost midagi sellist vastu panna. See oli ainulaadne nähtus, mida TFW praegu teatud mõttes jätkab.

Mis 1990ndatel juhtus?

Mulle meenub ikka ja jälle üks lõbus lugu, mis selle ajastu päris hästi kokku võtab. Me tegime tollal Balti Rõivamessi ja alustasime trendietendustega. Ja kuskil ajalehes ilmus lugu, milles ma rääkisin, et moes on heljuvad kangad ja lillemustrid, ja mis seal kõik oli. Selle peale kirjutas Andrus Kivirähk följetonis, et hoolimata sellest, et lehes räägiti heljuvatest kangastest ja lillemustritest, olevat ta bussipeatuses enese ümber ringi vaadates avastanud, et moes on hoopis Hiina joped. (Naerab.) Tollal oli see meie inimestele veel täiesti adumatu kontseptsioon, et moeetendus, kus tootja näitab oma järgmisel hooajal müüki minevat kollektsiooni, on tegelikult ajast pool aastat ees. Aga selles oli Kivirähal mõistagi õigus, et inimesed käisidki peaaegu kõik Hiina jopedes...

Kas mood on rohkem disain või kunst?

Oluline on, kas konkreetne rõivaese või kollektsioon on positsioneeritud kunsti või  tootena. Väga palju loeb üldine esituskontekst. Levinud arusaama järgi eeldatakse rõiva puhul millegipärast, et see on saja protsendi ulatuses kunst ainult siis, kui on tegu sihtotstarbeliselt kasutamatu tootega. Samas kui skulptor või maalikunstnik teeb teose, mis on tellimus avalikku ruumi või millele leidub ostja, siis ei nimeta seda keegi tarbekunstiks või kommertskunstiks ega rõhuta sealjuures aspekti, et see on tehtud eesmärgiga seda müüa. Minu jaoks on suur probleem, et moele kleebitakse asjatundmatult ja süvenematult «kommertsi» silti kogu aeg külge ainuüksi sel põhjusel, et tegu on teostega, mida saab praktiliselt kasutada.

Lilli Jahilo kollektsioon, 2016. / Erlend Štaub

Olen täheldanud, et mõned moekunstnikud ei esitle oma kollektsioone mitte moelavadel, vaid kunstigaleriides...

Jah, ja see töötab! Ühel aastal korraldasime kogu Kuldnõela show näituse kujul. Selline on inimeste üldine vastuvõtulävi moetaieste puhul: et kui sa näitad kleiti moelaval, siis on see kommerts; kui asetad selle kunsti- või muuseumisaali, siis mõjub see automaatselt kunstina.

Ja kui keegi kannab seda tänaval?

... siis muutub see üldise arusaama järgi tavaliseks tarbeesemeks.

Kui palju mängib kunsti ja disaini eristuse juures rolli kunstniku haridustaust?

Ega Armani kauplusesse astudes tänapäeval keegi mõtle, millisest koolist Armani diplom pärineb või kas tal üldse mingi diplom on. Tänapäeval on ka Eestis piisavalt neid moeloojaid, keda võib ilma igasuguste reservatsioonideta nimetada moekunstnikeks, kuid kel puudub erialane diplom. Need inimesed töötavad, on tunnustatud, neil on olemas klientuur, kes nende talenti austab, ning nad saavad moepäevadel auhindu. Tänapäeval pole selleks, et ennast kunstnikuks nimetada, vaja midagi rohkemat kui julgust.

Kui levinud on Eesti moeloojate seas soov olla tunnustatud mitte üksnes kui disainer, vaid kui kunstnik?

Päris kõigil seda soovi ei ole, kuid teatav ambitsioon kumab läbi enamiku puhul. Sest isegi need, kes teevad oma kollektsiooni eelkõige müügiks, lisavad sageli teadlikult sinna juurde mingi suhteliselt või täielikult müüdamatu toote. Ükskõik kui kantav see kollektsioon muidu ka ei ole, tehakse sageli show-stopper’iks vähemalt üks nn kunstiteos. Eesti väiksust arvestades ei ole siin eriti jätkusuutlik teha üksnes «puhast kunsti».

Kas tänaval käies või mängufilme, muusikavideoid või presidendi balli vaadates tunneb ekspert teele sattuvad kõrgmoe taiesed eksimatult ära? Ning kui jah, siis mille järgi?

Ikka tunneb, kõige lihtsamalt öeldes tuleb selline kostüüm ülejäänud pildist esile, kas rõhutades-müstifitseerides tegelaskuju või siis täiendades kandja isikut mitte ainult vormilises, vaid ka sisulises tähenduses.

Mil määral toetab kohaliku moekunsti arengut Eesti riik?

Me teeme TFWd 11. aastat, alustasime absoluutsest nullist ja kõik need kohad, kuhu oleme aastate jooksul pöördunud, alustades kultuurkapitalist ja lõpetades Tallinna linnaga, on meile toetuse enamasti ära öelnud. Kulkast oleme saanud raha ainult paar korda, kuid see summa on alati jäänud alla tuhande euro, mis ei moodusta TFW eelarvest isegi mitte kahte protsenti. See oli ainult väikene osa sellest, mida me küsisime ning mis ei katnud isegi mitte seda tasu, mis läheb kunstnikule, kes valmistab Kuldnõela ja Hõbenõela auhinnad.

Kusjuures moenäitusele, mis on klassikalisem ja pealtnäha justkui vähem «kommertslik» ürituse formaat, on lihtsam toetuste abil raha saada kui moeetendusele. Kuna me korraldajatest keegi selle töö eest palka ei saa ning teeme seda vabatahtlikena oma põhitöö kõrvalt, siis oleme avastanud, et raha taotlemiseks kuluv aeg ja energia ei ole saadud summasid arvestades eriti kasulikult kulutatud.

Kristel Kuslapuu kollektsioon, 2016. / Erlend Štaub

Kas kohalikud moekunstnikud saavad riigilt tegevustoetust ja tasuta galeriipinda nagu näiteks paljud skulptorid või maalikunstnikud?

Mõned isegi saavad, kuid neid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, peamiselt toetatakse näituse formaati ja välismaiseid projekte.

TFW toimub alates eelmisest aastast kaks korda aastas, lisaks sügisele ka kevadel, nagu enamik maailma suuri ja prestiižseid moefestivale. Mida see laienemine näitab: kas teie endi organisatoorse suutlikkuse või kohaliku moeskeene teadlikkuse kasvu?

Eelkõige on tõusnud nii kunstnike tase kui ka tootmissuutlikkus. Kui varem leidsid paljud võimekad kohalikud moekunstnikud, et ei suuda teha aastas kahte sellist kollektsiooni, mis sobiks nii oma kunstiliselt kvaliteedilt kui ka taieste kvantiteedilt Tallinna moenädala lavale, siis nüüd on vääriliste osaliste hulk aina kasvanud.

Millised on need kunstilised kvaliteedinõuded?

Hea kollektsioon koosneb rõivastest, mis toetavad üksteist, räägivad ühte lugu ja moodustavad kontseptuaalse terviku. Kollektsioonil peaks olema määratletud sihtrühm ja nägemus selleni jõudmiseks on samuti oluline. Me eelistame nn etableerunud tegijaid, kuid igal aastal toome lavale ka mõne tulevikulootuse.

Milline on Tallinn Fashion Weeki laval esitletavate tööde puhul suhe tarbekunsti ja puhta kunsti vahel?

Umbes 80 protsenti töödest, mida laval näha, on nn tarbijaväärtuslikud, neid on võimalik panna selga ja kanda, ülejäänud on siis pigem sellised, mida olemasoleval kujul kindlasti kanda ei saa, kuid millest inspireeritult võib teha kantava rõiva.

Tallinn Fashion Weeki kulminatsiooniks on Kuld- ja Hõbenõela auhindade väljaandmine. Mida žürii töödest eelkõige otsib ja hindab: kas ilu, originaalsust ja stiili? Või tähendust? Või hoopis midagi muud?

Kuldnõela puhul on kriteeriumid täpselt paigas. Eeldame, et nominent on edukalt tegutsenud vähemalt viis viimast aastat, et tal on klientuuri ja ekspordipotentsiaali ning kollektsiooni teostus on suurepärane. Hõbenõel on pigem ergutusauhind viimase aasta säravaima sähvatuse või idee eest ja sellega kriteeriumid ka piirduvad. Žürii on minu arvates viimastel aastatel hinnanud pigem originaalsust ja oskust oma sõnumit kommunikeerida. Aga kindlasti ka sõnumi tähendust, sest häid tegijaid on Eestis tegelikult päris palju ja selleks, et piiri taga üldse midagi saavutada, tuleb kõigepealt eristuda ja silma paista kodus.

Kuivõrd on TFW kunsti-, kommerts- või seltskonnaüritus? Millised need proportsioonid praegu on ja millised nad ideaalis võiksid olla? Või on ideaal juba teostatud?

Ei, ideaal ei ole kahjuks kuidagi käes. TFWd korraldava Eesti Moedisaini Liidu viimasel koosolekul oli meil sellest teemast juttu. Ning meie vanem ja akadeemilisem põlvkond avaldas arvamust, et oleme muutunud liiga kollaseks, et kõiksugu glamuurigaleriid veebis kipuvad ürituse kunstilist sisu varjutama. Kahjuks see osaliselt nii ongi, sest meedia kommertsialiseerib meid. Kuid ega selle vastu head lahendust ei ole, sest senine kogemus on näidanud, et ükskõik kuidas me oma asju ka ei aja, taandume ikka seltskonnaajakirjanduse teemaks. Mingit sisulist kajastust ja vastukaja me eriti ei pälvi.

Ka kohalikud telekanalid on aastast aastasse kahjuks huvitatud vaid sellest, et saaksid oma intervjuusid filmida lava taga modellide paljaste tagumike kõrval. Enamik moepäevadelt tehtavaid telereportaaže kannab sama vaimsust ja ajakirjanduslikku lähenemisnurka kui need, mis tehakse kuskilt saunapeolt või jääaugu äärest. See, kuidas meedia meie üritust kajastab, ei ole kahjuks meie otsustada. Sellest kajastusest ei saa me aga kahjuks kuidagi loobuda, kuna selle täieliku puudumise korral ei rahasta meid üldse keegi. See on surnud ring. Seega on moepäevade olemasolev formaat ja väljakujunenud kuvand pealesunnitud kompromiss kunsti, kommertsi ja seltskondliku glamuuri vahel.

Millist rolli mängivad kõrgmoe tutvustamisel ja väärtustamisel kohalikud moeajakirjad?

Ma ei ütleks, et see roll oleks kuigi suur, ajakirjad kajastavad meid pigem veebiformaadis ja tihti on TFW lavalt pärit esemeid näha moeseeriates, kuid sisulisi ülevaateid teha on palju keerukam. Eesti mastaape arvestades polegi meil enam ühtegi ajakirja, mis oleks sisuliselt moeajakiri, ja olemasolevad ajakirjad katavad teemasid seinast seina. Ilmselt oleks liig eeldada, et nad moe teemasse sügavuti läheksid.

Aga Fashion TV? Minu hinnangul on see algselt disaineritele ja catwalk’ile keskendunud kanal mandunud viimastel aastatel punase vaiba ja modellide lavataguse elu kajastajaks.

Nii see täpselt on. Ka TFW kajastustes jääb lavapilt tihti vaid taustaks seltskonnategelaste intervjuudele ning katsed vähendada kaameraid backstage’is lõppevad pahaste märkustega korraldaja aadressil. On levinud suhtumine, et kui kaamera lava taha ei pääse, siis ei saa kanal piisavalt häid kaadreid ja niisama lava ees filmida on sama hea kui üldse mitte filmida.

Kõrgmoe puhul tekib mul mõttes paralleel nii ooperi kui ka balletiga, mis olid veel kõigest sajandi eest peaaegu kogu maailmas äärmiselt aristokraatlikud nähtused, kuid enam mitte. Kas kõrgmoel on lootust jõuda millalgi kompromisse tegemata «rahvale» lähemale, muutuda kättesaadavamaks ja arusaadavamaks üha suuremale hulgale inimestest sõltumata nende klassikuuluvusest ning jõukusest?

Teatud mõttes on kõrgmood rahvale kogu aeg järjest lähemale tulnud ning see protsess näib jätkuvat. Eestis see kahjuks veel päris nii ei ole. Meil on pikk tee minna. Kuid TFW üritab tõsta nii kohalike moeloojate taset kui ka moesõprade teadlikkust, lootuses jõuda ühel päeval olukorda, kus bussipeatuses kaaskodanikke vaatlev inimene ei pea tõdema, et Eestis on moes Hiina joped.

INFOKAST

Tallinn Fashion Weeki 2017 kava:

Kolmapäev, 15. märts (moekeskuses Defitsiit)

19.00 Wear-Arts

Neljapäev, 16. märts (Hilton Tallinn Parki hotellis)

18.00 Kaidi Kuur, Mammu Couture

19.30 Year by Raivo Holm, Diana Denissova

21.00 Iris Janvier

Reede, 17. märts (Hilton Tallinn Parki hotellis)

18.00 Monton

19.30 Diana Arno; Goldtime: Eesti ehte disainisümfoonia

21.00 Triinu Pungits, Embassy of Fashion

Tagasi üles