Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

«Trainspotting 2» - Ainult kehvad valikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaader filmist «T2 Trainspotting». | FOTO: outnow.ch

Film algab vaadetega Amsterdamile: päike, sport, jalgrattad, lopsakad tulbiväljad ja optimistlik linnasagin. Renton saab jooksulindil südamerabanduse ning ka muude asjaolude tõttu on tema ilus eurooplase elu läbi. Ta läheb tagasi Edinburghi, kus suudavad õnnelikud olla vaid idaeurooplased, sest kõik on ühtlaselt hall ja mitte midagi ei toimu. Muidugi läheb ta enda arvates ainult korraks, aga kõik ajutine on alati kõige püsivama iseloomuga.

Raamatu lugemine pole alati hea mõte. Ma soovin, et ma poleks enne «T2 Trainspottingu» nägemist Welshi «Pornot» («Trainspottingu» järg) – lugenud. Raamatus oli mitu põnevat sündmuste käiku, mida lugedes ma mõtlesin, et oh kui äge võib see filmis olla, aga film oli hoopis muust. Ent harvaesinevalt: «Porno» pole kirjanduslikus mõttes teab mis saavutus, «T2 Trainspotting» on tugev film, mille sisu on paigalseis ja vananemine. Sest kui küsida, mis «Trainspottingu» kambast kahekümne aastaga saanud on, siis vastus on, et mitte midagi.

Meeste vananemine on muidugi pööraselt põnev teema, sest sellest räägitakse ülivähe. Oletatakse vist, et kui ei räägi, siis seda ei ole. Sylvester Stallone’i «Palgasõdurite» põhisõnum on ju, et lennaku aastad, meest need ei räsi. «T2» näitab veenvalt, et omaenese keha, mida 40+ inimene arvab olevat elu parimas vormis, veab alt, ning vaim, mis tundub terav, ei suuda enam maailmaga sammu pidada. Kui meenub Rentoni lõpumonoloog «Trainspottingus», mida kõike kavatses ta valida, siis 20 aastat hiljem pole tal midagi. Miks? Sellele polegi vastust, lihtsalt läks nii. Kellelgi neist pole. Ja Rentoni «T2» «choose life»-monoloogi järgi – valikuid on vähe ja häid valikuid pole üldse.

Begbiel muidugi ei saagi midagi olla, sest ta on terve see aeg kinni istunud. Oma pikas vanglapõlves Rentonit süüdistades loodab Begbie vaataja halvale mälule: Begbie muutus «Trainspottingus» relvastatud röövi eest tagaotsitavaks, see oli ju põhjus, miks ta vahepeal Rentoni juurde Londonisse pages. Küll aga on Begbiesse 20 aastat hiljem ilmunud mingisugune hellus, mis tuleb vist väga pikast õrnuseta olekust.

Sick Boy, poistekamba ilus mees, see, kes sai alati naisi, on 20 aastat hiljem sarmitu linnunäoga kokaiinik, kelles pole enam mingit ettevõtlikkust. Ta lihtsalt püüab olla, rahulolematu, kuid võimetu midagi muutma. Tema unistused on suured, kuid kaovad sama kiiresti nagu pulbritriibud diivanilaualt. Isegi tema girlfriend, ilusa ja odava vene pruudi euroliidu versioon, ei pea end tema girlfriendiks.

Ainult Spud, kes oma vanusest ja soost kunagi päris täpselt aru pole saanud, sest on kogu aeg pilves või laksu all, leiab eneses uue, seni avastamata kvaliteedi, millel võib isegi tulevik olla. Seejuures on põnev raamatu autor Irvine Welshi ja filmi režissöör Danny Boyle’i erinev suhtumine Spudi. Welshi jaoks on Spud lihtsalt üks heasüdamlik hädavares, Boyle’i jaoks on ta… Welsh. Või keegi temataoline.

Tagasi üles