Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vikerkaar loeb. Milline on seos inimese ja tema mälestuse vahel?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Internet

Jonas Hassen Khemirit peetakse poliitiliseks kirjanikuks. Põhiliselt seetõttu, et mõne aasta eest saatis ta Rootsi justiitsministrile Beatrice Askile avaliku kirja, kus pani ette temaga kahekümne neljaks tunniks kehad vahetada. Nii saanuks minister teada, mis tunne on olla tumedanahaline mees, kes tajub iga päev, sünnist saadik, et keegi vaatab teda tänaval ja peab kurjategijaks, džihadistiks, kahtlaseks tüübiks, keda pole mõtet tööintervjuule kutsuda, sest tema nimi on Hassen ja mitte Fredrik. Ilmselt on asi ka selles, et tema romaanid käsitlevad immigranditaustaga rootslaste elu ja puudutavad seetõttu teemasid, nagu rassism, töötus, klassisuhted, seksism jne.

Lahterdada kirjandust ühiskonnakriitiliseks ja igavikuliseks on muidugi algusest peale kahtlane tegevus. Armastuslugu tundub ajatu teemana senikaua, kuni armastajad on erinevast soost, vastasel korral on tegemist kas «julge põhimõtteavalduse» või «homopropaganda». Tegelikult muidugi ei ole ükski armastuslugu täielikult vaba ühiskondlikust mõõtmest (isegi «Romeos ja Julias» toimetavad võitlevad aadlipered ja maise võimu suhtes skeptilised usuhärrad), lihtsalt piirialadel pole poliitikast võimalik mööda vaadata.

Khemiri esimese eesti keelde tõlgitud romaani «Kõik, mida ma ei mäleta» puhul tahaks julgustada lugejat just märkama üldkehtivat, ajatut. See on lugu Samuelist, kes saab autoõnnetuses surma, tema armsamast Laidest, korterikaaslasest Vandadist ja kirjanikust Jonasest, kes üritab rekonstrueerida õnnetuseni viinud sündmuste jada. Nende (ja teistegi) tegelaste hääled vahelduvad tekstis märkamatult, nii et lugeja pole kunagi kindel, kelle perspektiivi parasjagu kujutatakse. Sündmused korduvad, ühte aastavahetuspidu jutustatakse kord Samueli idealiseeriva Laide, siis jälle represseeritud, natuke agressiivse ja päris kindlasti armukadeda Vandadi pilgu läbi. Selline kaleidoskoopiline lähenemine pole iseenesest midagi uut, mõelgem kas või Akira Kurosawa kuulsa «Rashomoni» peale. Mälu on subjektiivne, see sõltub emotsioonidest, meeleseisundist, alateadlikest soovidest ja paljust muust. Seda kõike me juba teame.

Khemiri aga taotleb midagi muud. Ühelt poolt küsib ta, milline on üldse seos inimese ja tema mälestuse vahel. Kas Samuel, sellisena nagu teda meenutavad Vandad ja Laide, oli üldse kunagi olemas, või on ta lihtsalt nende ihade ja hirmude tagantjärele koostatud peegeldus? Kas kirjanik Jonas üritab rekonstrueerida Samueli kui reaalselt eksisteerinud isikut või kui kirjanduslikku tegelast? Ning kõige ebamugavam küsimus: kui niivõrd olulisele küsimusele nagu «miks Samuel ennast autoga surnuks sõitis» ei suuda kumbki temasse armunud tegelasest vastata, siis keda nad tegelikult armastasid?

Need fantoomid, mida Laide ja Vandad Samuelis näevad, on muidugi selgelt mõjutatud 21. sajandi Rootsi stereotüüpidest. Vasakpoolse aktivisti Laide jaoks on immigrandijuurtega Samuel ideaalne päästeobjekt, Vandadi represseeritud seksuaalsus tumestab kogu tema maailma. Nende kujutluste lahknevus tegelikkusest tekitab probleeme mõlemale, kõige rohkem aga Samuelile. Jõudsimegi ringiga jälle poliitikani välja.

***

Jonas Hassen Khemiri

«Kõik, mida ma ei mäleta»

Tõlkinud Aet Varik

Varrak 2017

264 lk

Tagasi üles