Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaaluta olek. Hüvasti, sõber

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arvo Kukumägi (1958-2017) | FOTO: Toomas Huik

Panin Keith Richardsi «Kõõrdsilmse südame» mängima ja lootsin, et see neid ridu toksides mind kuidagi toetab. Ei. Hetkel on vaikus parem, olgugi et Richards talle väga meeldis ja nad on isegi veidi ühte nägu, sellised rõõsad ja värsked poisid … Nii jutumärkides kui ilma.

Nuputades, mismoodi seesama lugu üles ehitada, avastasin, et Kukuga on nagu muinasjuttude ja vanasõnadega, kui üks midagi kindla peale väidab, siis leiab samade kaante vahelt kindla peale teise, mis risti vastupidist kinnitab. Võta mistahes iseloomujoon, see ei tule üksi, ikka koos oma vastandiga. Sama on ka Kuku tõestisündinud lugudega. Üks kõige helgem ja siiram, teine sealsamas võlts ja ebausutav, justkui halvasti tehtud õudukas. Kui üleeile hommikul võis öelda, et vaatame tuleval nädalal taas vanu itaalia filme, ise teades, et sama suure tõenäosusega ka ei vaata, siis nüüd on kindel, et ei. Ei vaata. Pole kindel, et üksigi enam.

Kuku oli nagu kontrastaine: vilets film tundus temaga koos vaadates hoopis vilets ja hea jällegi eriti hea. Tal oli haruldane võime ise nii jäägitult uskuma jääda, et see ka teisi samas suunas mõjutas. Ka täiesti ratsionaalsed, hästi informeeritud ja suure analüüsivõimega inimesed jäid tihtilugu tema magnetismi uskuma. Vähemalt teatud ajaks, kasvõi väga lühikeseks. Äkki see ongi paljuräägitud ümberkehastusvõime ja ta kehastus mingiteks minutiteks või tundideks …  Kelleks? Iseendaks!

Tõnu Kark, kes ei ole sentimentaalne ega õrnadest tunnetest õhkaja, tunnistas juba ammu, et kui on vilets ja hall päev, satub sulle siis ootamatult vastu Kuku ja edasi on ilm juba teist värvi, ei ole nii tusane, on tekkinud mingid värvilised spektrijooned. Kuidas see tal õnnestus? Kas avastas ta midagi uut või olemuslikku, paljastas suure saladuse, äkkilmutas mingi ennenägematu ilu või jäleduse. Ei pruukinud, kuigi erandina võis.

Kuku teadis täpselt, mida temalt oodati, nimelt räigelt ja ilma igasuguse leebuseta välja öeldud seisukohti. Nendega võis olla päri või mitte, kuid paljud just uljast ja silumata vastust ootasidki. Ta oskas väljamõeldud reaalsusele ehk siis eesti keeles valele hinge sisse puhuda. Mõjus isegi neile, kes on suured inimeste tundjad. Mis sellest, et mõne aja pärast kõik hajus, sai selgeks, et see oli uni päise päeva ajal. Aga mõjus ju kogu skepsise kiuste, nii nagu mõjub elustamiskatse. Kui inimene ise hingama hakkab, ei tule see enam mitte kellelegi meelde.

Selle saladusliku mõju üks osa oli Kuku enese jäägitu usk ja seda ei ole võimalik õppida. Nii ta siis võtteplatsil sagis valgustajate, massistseeni osaliste, raamatupidaja ja kõigi teiste seas nagu katalüsaator ja protsessid said teise hoo sisse. Nii rabelevad Tokyo metroo sissetrügijad, kes mingi ime väel poole kiiremini poole rohkem rahvast vagunisse pakivad.

Kui eelnevast võib jääda mulje, et ta oli kõigiga väga ladna mees ja muud ei teinudki, kui silus konflikte, siis nii see ei olnud. Kannataja rollis ei mallanud ta pikalt vaevelda ja kui tundis, et olukord on talle vastukarva, tegi kiire lõppmängu. Põhjuse otsimisele pikemalt aega raiskamata võis ta selle lihtsalt välja mõelda, ja kas ülekohtuselt või mitte, pani toimima. Rolli luues otsis ta vahendeid kas endast või kõige lähemast ümbrusest. Ta ei üritanud midagi eriti groteskset ja uskumatut leida ja välja mõelda ning siis peegli ees võõrast kõnet ja žeste harjutada.

Kuku õnnestunud osatäitmised toetusid täpsetele tähelepanekutele tuttavate ja naabrite käitumises või Setumaa mälestustele. Ta reaktsioonid võisid olla ootamatud, kuid mitte absurdsed. Inimesed, kes ei olnud kuskilt otsast näitlejad ja sattusid temaga koos kaamera ette, võisid olla täiesti kindlad, et saavad Kukult parimat toetust, mis partner saab anda.

Salapäratsejana meeldis tal enne duublit veel kaaslasele midagi kõrva sosistada. Kui hiljem sai küsitud, et mis siis oli varjatud õpetuse iva, selgus, et «unusta ära, mida nad targutavad, ja tee just nii, nagu sa elus teeksid». Pluss veel midagi ülimalt kiitvat ja positiivset. Nii tundiski inimene, kes võib-olla esimest ja viimast korda elus kaamera ees oli, end need napid sekundid üsna julgelt ja kui viskaski abiotsiva pilgu Kuku suunas, siis ka see tundus usutav.

Kolleegidega oli asi teistmoodi. Ka paljud elukutselised näitlejad kipuvad improviseeritud duublis palju kõnelema, kardavad vaikust või mõtlevad selle ajal järgmisele repliigile. Kuku oskas hea partneriga luua emotsionaalse sideme, kontsentreeris temale kogu oma tähelepanu ja võis pinge all hoida uskumatult pikki pause kasvõi seljaga kaamera poole pöördununa. See vaikus ei seisnud paigal, miski muutus ja pani hinge kinni pidades vaatama. Toimis ilma muusika ja kaadritaguse monoloogita. Võiks julgelt kirbukirjas kaadri nurka lisada «Ehe, tehniliselt modifitseerimata produkt».

Võib jääda mulje, et mitte miski ei käinud tal üle jõu, et kõik, mis ta ka ette ei võtnud, aina laabus. Kahjuks oli siiski üks mateeria, millest tema vägi mitte mingil moel üle ei käinud. Selle musta tähe nimi on tsee-kaks-haa-viis-o-haa. Võimsa miinusmärgiga gravitatsioon, must auk, mille ohutule orbiidile tiirlema jääda õnnestub vaid vähestel. Selle vääramatu jõu vastu Kuku võimed ei aidanud. Aga saame jälle kokku ja üsna kiiresti, 24 kaadrit sekundis!

Tagasi üles