Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas Onu Bella endal ise hamba välja tõmbas

Katkend raamatust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Onu Bella raamatu "Tappa prostatavähk" kaanedetail | FOTO: Mats Õun

Avaldame esimese katkendi Onu Bella raamatu «Tappa prostatavähk» teisest peatükist, kus teeneline kultuuritegelane endal ise hamba välja tõmbab.

LIFTIGA TAPALAVALE. PROLOOG

Juulikuu viimasel laupäeval, kaks päeva enne radikaalse prostatektoomia operatsiooni, lugesin veel kord kõrgendatud tähelepanuga haiglast kaasaantud voldikut ja anestesioloog doktor Eeva-Liisu Härmalõnga varem lausutust tehtud märkmeid —  võis ju mõni asi jääda märkamata või esmapilgul sekundaarseks osutuda — ja ennäe, leidsingi sellesinatse infotulva hulgast hoiatuslaadse märgulause, mis viitas hammaste tervishoiule — anestesioloogilise menetluse seisukohast lähtuvalt on ebasoovitav minna operatsioonile katkise või igemepesas logiseva hambaga. Kahjuks oli üks minu esihammas parajasti sellises seisundis. Kuna oli laupäev, siis lootus leida kiiret ja odavat dentistlikku abi redutseerus peaaegu olematuks. Olin väga murelik ja arutlesin omaette, kas pole banaalne minna vähioperatsioonile ja sealt edasi igaviku radadele põhjusel, et operatsiooni ajal satub mingite halbade juhuste läbi katkine hammas hingamisteedesse ning põhjustab lämbumise.

Pärast pikka vaagimist otsustasin hamba eemaldamise käepäraste ning väikse vaevaga soetatud vahenditega ise ette võtta, kuna oman selles vallas mõningat empiirilist kogemust, mis pärineb paarikümne aasta tagusest ajast. Mind kehutas paaniline hirm — lähed haiglasse operatsioonile ja siis hakkavad PERH-i meedikud tegema «väks-väks» ja hirmutavad vähilõikuse postponeerimisega.

Esmalt vaatasin üle Tallinna korteri tööriistade ja muude tarvikute arsenali. Pean tunnistama, et see ei ole rikkalik: näiteks höövlit, peitlit ja vukssaagi valikute hulgas pole. Olemas olid aga ümarmokktangid ja paarikümne sentimeetri jagu peenikest kummivoolikut — seega tuli ette võtta põgus šoppamine. Väga oluline tarvik, mille soetamine näis vältimatu, oli tamiil. Istusin Randla peatuses autobussile number 3, et sõita kalandustarvetega äritsevasse kauplusesse Kuldne Kiisk. See pood asub aadressil Tööstuse 47a. Linnalegendid teavad pajatada, et just selles piirkonnas olnud väidetavalt mingi aeg tagasi tegutsenud Kalamaja klistiiribandiit. Mina igatahes seda nonsenssi ei usu!

Sisenesin kauplusse. Läksin müüjahärraga ilma pikema jututa üle vene keelele ning luiskasin, et abikaasa tahab õngejõhviga miskit laadi käsitöösarnast tegevust harrastada. Arvasin, et kui ma oleksin pajatanud äripidajale oma mittesihtotstarbelise tegevuse kavatsusest, saanuks ma üsna tõenäoliselt pahakskiidu osaliseks. Sisseost teostatud, kadusin Kuldsest Kiisast nagu tina tuhka, istusin taas autobussi number 3 ja sõitsin tagasi Randla peatusesse. Teekonnal tagasi Pelguranna tänavasse helises mu mobiiltelefon. Helistas abikaasa, kes palus Stroomi keskusest midagi söödavat osta. Pean tunnistama, et tol hetkel ei olnud ma toidukraami valikute tegemisel väga terav pliiats — võimalik, et see oli tingitud Xanaxi tarvitamisest —, ent toode nimetusega Klubi Sändvitš pälvis hiljem kodus abikaasa heakskiidu kui maitsev, röstitud saiast, kanalihast, peekonist, lehtsalatist, tomatist ja majoneesist koosnev hõrgutis.

Mina toidule ei mõelnud – enda tarbeks otsin Stroomi keskusest ühe pudeli hästi odavat viina, ühe pudeli head Armeenia brändit Ararat ja puntra pesunööri. Kahe nimetet kaubaartikli tarbimisväärtust tuli vaadelda käepärase ja legaalse tuimestusaine võtmes, kolmanda võis lahterdada abivahendi kategooriasse. Asetasin sisseostud ja kodus olevad vajalikud tarvikud köögilauale veendumaks, et midagi ei ole jäänud puudu.

Abikaasa polnud minu vähioperatsioonieelsest kodusest ravivõttest vaimustuses; ta püüdis mind isegi vaikimisega mõjutada, ent isuäratav üllatussändvitš sulatas ta südame ning pühkis kaame pilgu näolt, vähemalt ajutiselt. Ta siirdus roaga elutuppa ja hakkas laupäevast Tallinna TV programmi vaatama. Parajasti oli eetris saade «Linnaosa lood», milles saatejuht Üllar Luup pajatas ühest Põhja-Tallinna inimesest, kes ei suuda oma eluga hakkama saada. Tagantjärele on võimatu spekuleerida teemal, mis andis abikaasale hetkelise impulsi seada kahtluse alla kodune hamba eemaldamine — oli see saate sisu või maitsva mitmekihilise võileiva kiire konsumeerimine.

Selgitasin kätega temperamentselt žestikuleerides: «Mida vähem sa praegu teed deklaratiivseid avaldusi, seda vähem on sul hiljem kohane õigustada rumalaid ning ettearvamatuid tagajärgi. Jah, see on tõsi, et nii mina kui ka sina oleme emotsionaalselt seotud minu peatselt aset leidva opiga, peaasjalikult nagu mina olen siiani veel füüsiliselt seotud oma eemaldamist vajava hambaga. Okei, pean ühe hamba välja tõmbama, noh, jah, mis siis, aga ma — kindlasti ka sina — ei soovi, et see, siiani veel minu küljes olev, paratamatut eemaldamist vajav hammas saab mingisuguses võtmes otsustavaks kaalukeeleks teisipäevasele eesnäärme eemaldamisele. Minu huvi seisneb selles, et ma tahan kiiresti sellest suus loksuvast pasast lahti ja üle saada.»

Abikaasa vaikis ning jätkas huvitava telesaate jälgimist. Võtsin köögikapi alumisest sahtlist ümarmokktangid ja vooliku-tüki, ülemisest sahtlist Fiskarsi käärid, mida kasutan kala rappimisel ja pakendite avamisel. Lõikasin voolikust paraja suurusega tükid, mille mansettidena tangide otstele tõmbasin. Möönsin tõika, et nimetet tööriista käepidemed on kaetud isolatsioonimaterjaliga, polüetüleenist kaitsmetega, mis annavad tange käes hoidvale töömehele või amatöördentistile kindla tunde. Võtsin köögiriiulilt Coca-Cola logoga klaasi ning avasin Ararati. Täitsin klaasi poolenisti, mingit rämpsu juurde ei valanud. Käivitus minu tuimastusprogrammi esimene etapp — manustasin mehise suutäie. Tahan rõhutada, et nii sellel kui ka järgnevatel brändi joomise episoodidel ei olnud mitte mingisugust seost ega eesmärki saavutada konventsionaalne joove — tegemist oli anestesioloogilise võttega, mis, muide, on ka meditsiiniajaloost tuntud kui üks esimesi omataolisi, kuid kahjuks sageli mitte universaalne meetod.

JÄRGNEB...

Tagasi üles