Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aega armastamiseks peab olema alati!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristo Viiding ja Mari-Liis Lill. | FOTO: Mats Õun.

R.A.A.A.M-i juhi Märt Meose meelekindlus puistata eesti teatrimaastikule üha uusi huvitavaid välislavastajaid on imekspandav. Seekord tuli mees Udmurdimaalt, Damir Salimsjanov, töötas meie näitlejatega (keda ta varem polnud laval kordagi näinud) poolteist kuud, ning kui kasutada kulunud väljendit, lõi meie teemandid briljantidena läikima.

Muidugi on teada, et R.A.A.A.M.-i lavastustesse satuvad vaid head näitlejad, ja ka seekordne valik – Kristo Viiding, Mari-Liis Lill, Harriet Toompere, Martin Kõiv, Tõnn Lamp ja Ott Kartau – vaid kinnitab seda. Kuid ometi tegi kogenud vaatajale seekord erilist rõõmu kõigi osaliste suurepärane ning väga žanritundlik mäng, sest n-ö kodulavastajatega töötades on nii mõnelgi hakanud juba välja kujunema kindlad stambid ja maneerlikkus. Seekord oldi neist vabad.

Kõrvalt vaadates on raske sõnastada uue kvaliteedi põhjust. Kui oletadagi, et Salimsjanovi puhul on tegemist eriti peene näitejuhitööga, vajanuks see igal juhul pikemat prooviaega. Ehk on selleks olnud hoopis vabanemine harjumuspärasusest, võimalus teisti katsetada ning küllap ka loovusele kutsunud prooviõhkkond, mida külaline võis saavutada? Lavastaja ei tundnud ju meie näitlejate paratamatult väljakujunenud ampluaa piire ega teadnud, kas rahulduda sellega, millega nad n-ö kindla peale hakkama saaksid.

Tulemusena nägime värvikat ja võimast karakternäitlejat Harriet Toomperet, südamlikult jobulikku Martin Kõivu, oma nurgelist füüsist eesmärgipäraselt ja põnevalt kasutavat Tõnn Lampi ning liigse enesekontrolli lõpuks minetanud ja vajadusel farsiski tundeliseks tragédienne’iks tõusvat Mari-Liis Lille. Trupi kõige vähem tuntud liiget, 2011. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Ott Kartaud on olnud võimalik näha peamiselt Von Krahli lavastustes. Seekord mängib ta end mällu ja oodatuks ka vaatajale, kes Von Krahli pole ehk sattunudki.

Stseen lavastusest «Praegu pole aeg armastamiseks». / Mats Õun

Lavastuse «Praegu pole aeg armastamiseks» teksti on Salimsjanov loonud brasiilia näitekirjaniku Guilherme Figueiredo 1949. aastal kirjutatud näidendi «Siin magas Jumal» ainetel, peategelane on vanakreeka müütidest hästituntud kangelane Amphitryon, kelle tegusid on maailmakirjanduses tõlgendatud Sophoklesest Molière’ni.

Kõnealuses lavastuses mängib peategelast Kristo Viiding ja teeb seda nii, et kaasatundev tähelepanu tema vastu ei rauge kogu kahetunnise etenduse jooksul. Me näeme esimeses stseenis koturne ja rahva aplausi põlgavat juhti, kes finaalis on sunnitud end just rahva meeleolu alla painutama. Me näeme sõda vihkavat, aga oma kodulinna kaitseks siiski vapralt lahingusse minevat väepealikku. Me näeme kirglikku armastajat, kuid samas armukadedusest hulluvat abielumeest. Me näeme usu üle irvitavat ning jumalaid vaid nõrkadele meelahutuseks pidavat inimest, kes lõpuks jõuab paratamatu äratundmiseni, et just usk aitab elada.

Ja mis kõige hinnatavam: hetkeks näeme omaenese (st Figueiredo ja Salimsjanovi) oskuslikult punutud intriigipuntra all kokku varisevat kaitsetut poisikest, kelles me ka end ära tunneme ja mille eest me näitlejale lõpmatult tänulikud oleme. Sellist Kristo Viidingut pole me varem näinud!

Ja siit julgen ma tuletada Salimsjanovi Eestis tehtud töö edukuse peapõhjuse. Peaksin selleks lavastaja ja peaosalise maailmavaate kattumist, mille nad on suutnud edasi anda ka kogu trupile. Nii saab mängida vaid siis, kui kõik näitlejad igas stseenis mõistavad selgelt kogu lavastuse pealisülesannet ja teenivad seda ka oma sisemisest veendumusest.

Venemaalt tulnud lavastaja teadis täpselt, kuhu ta tuleb ja mille peale välja läheb – ta tuli siis looma kirglikult sõjavastast lavastust. Just käesoleval 2017. aasta suvel, mil sõjahirm ja hüsteeria on meie piirkonnas jõudnud maksimumini. Lavastuse tekstis on selgelt välja öeldud ka selle hüsteeria üleskütmise tegelik põhjus: «Kui sõdu poleks, läheks relvaasjandus ju pankrotti, aga me ei taha ju halba nii paljudele inimestele?»

Võib muidugi vaielda selle üle, kas NATO vägede koondamine idapiirile on Venemaale heidutus (nagu arvab enamik eestlasi) või hoopis provokatsioon (nagu arvab enamik eestivenelasi). Vaieldamatu on aga see, et relvastuse võidujooks ei saa olla julgeolekugarantii, sest püssirohutünni võib panna plahvatama ka juhuslik säde ja esimesena hävib siis Eestimaa.

Amphitryon hüüab lavastuses: «Milline värdjas mõtles välja sõja?» Viiding räägib oma intervjuus 1. juuli Laupäevalehele, et kaitseväeteenistus tegi temast patsifisti, kes teatas kaitseväe juhatajale, et keeldub kordusõppustest. Sõjale saab vastanduda vaid armastus. Armastus iseenese, oma lähedaste ja ka oma vaenlaste vastu.

Aega armastamiseks peab olema alati! Seda kuulutabki vaimukusest särisev ja erootikast särtsuv vene-eesti ühislavastus, mis on kindlasti seekordse teatrisuve oluline ja vaatamist väärt sündmus.

***

«Praegu pole aeg armastamiseks»

Teksti autor ja lavastaja Damir Salimsjanov

Kunstnik Ervin Õunapuu

Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Valgustuskunstnik Priidu Adlas

R.A.A.A.M.-i esietendus 5. juulil Kolga mõisas

Tagasi üles