Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Filmiarvustus: «Annabel: loomine» ehk kuri nukk on sinu toas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Annabel: loomine» räägib meile, kuidas kurja nuku saaga alguse sai. | FOTO: outnow.ch

Miks on nukk niisugune anum, kuhu kurjus armastab pesa teha? Miks nad meile õudsetena mõjuvad? Võibolla selle pärast, et nukud kopeerivad inimest, kuid on elutud. Pealegi assotsieeruvad nukud laste süütu ja veatu maailmaga. Lapsed ju mängivad, et nende nukud on elus, aga kui üks neist korraga liigutama hakkab, on põrgu lahti. Kusjuures kurjad nukud saavad olla ainult inimnäolised. Seestunud mänguorav ei ole õudne, vaid koomiline.

Tuletame meelde maniakinäoga nukku Chukyt, popkultuuriikooni, kes võistleb tuntuselt Freddy Kruegeriga ning kelle seiklustest on tehtud juba kuus filmi, seitsmes peaks sel aastal ilmuma. Ma ei imestaks, kui ka Carlo Collodi armsa «Pinocchio» loo (1883) taga peidaks end vana rahvajutt, kus puust voolitud nukk öösel ellu ärkab ja hea vanakese Gepetto silmad oma terava ninaga välja torkab.

Annabelle, kellest täna juttu tuleb, on samuti ajalooga tegelane. Lisaks tänavusele on temast varem paar filmi juba tehtud ning järgmisel aastal uus tulemas. Praegune on varasemate Annabelle’ide eellugu. Tegevustik toimub millalgi 1950. aastatel kuskil Ameerika kolkalinnakeses, mis võimaldab kogu loo armsas nostalgiaatmosfääris üles võtta.

Nukumeister nikerdab oma armsale tütrekesele uhke nuku, aga laps saab traagiliselt surma ja vanemad jäävad teda taga leinama. Isegi liiga. Tosina aasta pärast saabub nüüd juba repetanud majja, kus elavad murtud nukumeister ja tema voodihaige naine, orbudekodu. Kuus eri vanuses õitsvat tütarlast ja noor nunn. Just see, mis deemon tellis: supp, praad ja magustoit.

Filmi esimene kolmandik on täis «Tšehhovi püsse»: meile tutvustatakse piinava detailsusega asju, mis edaspidi rolli hakkavad mängima. Kogenud vaataja saab juba aru ka, kuidas just. Kui koledused lõpuks pihta hakkavad, muudavad stseenid jubedaks eeskätt muusika ja helikujundus, mitte kinematograafia. Kõrvade kaudu öeldakse meie ajule, et nüüd on kole koht. Mulle meeldiks ka, kui tegutsev deemon oleks rohkem vana hea animatroonika ja kaameratöö sünnitis. Arvutigraafika on tänapäeval siiski lihtsama vastupanu tee.

Natuke pikk see film on, kui juba ära lõppes ja tahaks püsti tõusta, tundub, et uus pandi kohe käima. Ikka frantsiisiga sidumiseks. Aga kui kõigele eelöeldule mitte tähelepanu pöörata, siis on täiesti kobe suvine õudukas. Mitte liiga jube.

«Annabel: loomine» USA 2017

Režissöör David F. Sandberg, Miranda Otto, Philippa Coulthard, Stephanie Sigman, Alicia Vela-Bailey, Anthony LaPaglia

Kinodes alates 11. augustist, kestus 109 minutit

Tagasi üles