/nginx/o/2017/08/28/7039363t1h5ec7.jpg)
Tavapäraste avalike ruumide asemel kunsti isiklikesse ruumidesse seadmine on üks viimaste aastate kultuurielu tendentse. Muusikud annavad kodukontserte ja Tartus toimub korternäituste sari, samuti on igal endast lugupidaval väikelinnal ja kogukondlikul linnajaol oma kodukohvikute päev. Kunst tuleb inimesele lähemale, otsib saalidele vastukaaluks väikesi ruume, kus saab kohe võõraga sina peale minna.
UIT festivalil esietendunud «Beetareaalsus» avastab linnaruumi sisekülge – see toimub nimelt korrusmaja vastrenoveeritud ilmega korteris. Erinevalt mõnest varasemast sarnase keskkonnavalikuga lavastusest (nt Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri «Eluaeg» või kõnealuse teose mõtteline eelkäija «Olmeulmad»), kus just ruumide (konstrueeritud) isikupärasusele mängiti, puuduvad siin jäljed elutegevusest.
See on valgete seinte ja suurte akendega, moodsalt minimalistliku ilmega ootusrikas pind. Katusealusele omaselt paiknevad seinad ja laed ka muude nurkade all kui vaid horisontaalis ja vertikaalis. See sunnib kohati ebamugavalt küürutama, ent inspireerib tantsija keha hülgama igasugused argiasendid ja suhestuma ruumiga aktiivsemalT.
Sellisele etendusele tulles ei maksa kinni hoida lavastuse infost leitud liigimääratlustest. Saabuja suubub jutlevate ja uitlevate inimeste hulka kui üks peokülalistest. Mõne näolt paistab justkui äratundmisliigahtus ja pilgust tervitus, kuid mingit suunamist ei järgne. Tuleb ise ringi vaadata ja oma kohalolu mõtestada. «Nagu sünnipäevapeol, kus sünnipäevalast ei tunne,» kirjeldab keegi olukorda.
Osa rahvast koguneb mugavalt klubistsenaariumist tuttava, ehkki minimalistliku baarileti ette. Ringivaatavatest pilkudest võib lugeda dialoogi «Kas juba hakkas?» – «Vist mitte, pole kindel».
Keset seda ujedat, ehkki uudishimulikku olemist mõjub tumedajuukselise neiu (Kadri Sirel) äkiline tantsu paiskumine esialgu isegi kergelt ebasündsana. Tema ekspressiivsuses pole kübetki esimesena tantsupõrandale sattunu vaoshoitust. Ülemeelik rõõm rändab temalt pilkupidi teiste peohingedeni, tõmbab nad kaasa ning jääbki sündmust läbivalt kandma.
Sama elurõõmus on ka katkematu muusika: mitte kunagi ainult monotoonne biit, vaid meloodiad, mis kõrvade kaudu kehale tantsuks seestpoolt eelsoojendust teevad.
Toimuv on voolav, fookus liigub toast tuppa ja iga vaataja oma huvi järgi. Liikumised pole enamasti viimistletud või lõpetatud, pigem tunduvad hetke ideede, keskkonna ja tujuga eksperimenteerivad. Ronitakse mööda seinu ja üksteist, tehakse kõrgetasemeline versioon klassikalisest külakuhjast.
Nagu on osutatud «Olmeulmade» puhul, põhineb ka «Beetareaalsuse» koreograafia tugeval partneritunnetusel ja usaldusel. Tantsijate suhtlus mõjub üksteise ja enda olemasolu nautimisena, on kui sõpradevahelised sisenaljad füüsilisel kujul. Soolohetkedel vilksab, mida kõike võib ka vaid juhuslik tantsuakt peoatmosfääris hõlmata: eneseväljendust, -demonstratsiooni, eksperimenti, endasse süüvimist.
Häälekaimad kiiduavaldused pälvib publikult meestetrio varieteelik show-tantsu number, milles Raho Aadlale diivasarmi poolest võrdset ei leidu. Järgneb sujuv üleminek kõigi kohalviibijate ühiseks vabas vormis tantsimiseks. Puitparketil libiseb sokkides täpselt parajalt hästi, on tunda, et seda hetke on oodatud.
See ei pidanudki kasvama öö-läbi-reiviks, üksteise higi kastmes hommikusse tantsimiseks, vaid oli paras paaritunnine vaheldus muule elule, kerge taaskäivitus, pärast mida naasta värskema ja paradoksaalselt ka rahulikumana oma alfareaalsusse. Lisaks on kellegi uus korter nüüd väärikalt sisse pühitsetud.
«Beetareaalsus» vajab realiseerumiseks vaatajate-osalejate tegutsemist, kuid ei esita nõudmisi, ei provotseeri halvas mõttes ega sunni millekski. Sarnase osaluselemendiga teater üldisemalt juhib tähelepanu sellele, et ka vaatajal endal on roll selles, kas tema teatrikogemus saab olema igav või huvitav.
Sellisele etendusele minnes tasub mõelda endast kui terviklikust subjektist, kes pole kohal mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt ning suudab ja julgeb tegutseda vaatlemise-tõlgendamise-tundmise kõrval ka füüsilise olendina olukorda ja ennast luues ja nautides.
/nginx/o/2017/08/28/7039369t1h20e3.jpg)
«Beetareaalsus»