Ah Reneé, mu kreembrülee

Austaja ja iidoli ühispilt. Anne Prommik ja Reneé Fleming. Foto: Erakogu.

Ooperigurmaan ja -groupie Anne Prommik käis nädal tagasi Helsingis oma iidoli Reneé Flemingu, viimaste aastakümnete maailma ühe silmapaistvaima soprani soolokontserdil.

Kontserdil käimine on mu töö ja olen ammu loobunud ebamoodsatest tikk-kingadest ja muust klassikakaanonisse kuuluvast, aga täna värvin isegi huuled ära. Austusest Reneé vastu. Olgugi mu koht kõige kõrgemal rõdul solisti selja taga, kust vaevu paistab tema Vivienne Westwoodi kleidi hoolikalt mõõdetud väljalõige.

See oli viieteistkümne aasta eest, kui ma muusikaakadeemia lauluosakonna rebasena kuulsin esimest korda seda häält. Telekapõlgur olin ma juba siis, aga iroonilisel kombel oli just «60 minutit» aknaks Ameerika ooperikuninganna buduaari. Selle sopranihääle kullaproovi omaniku imetlejate hordid üle maailma on ta ristinud rahva diivaks. Tal pole ekstravagantseid nõudmisi, aga nagu Sibeliuselgi on tal näiteks omanimeline parfüüm. Kordumatu hääl muidugi ka, vabandage.

Tema «Casta Divat» Bellini ooperist «Norma» on Youtube’ist vaadatud rohkem kui kaks miljonit korda. Teda on võõrustanud nii maailma vanima ja suurima klassikalise muusikafestivali Promsi lõppkontsert kui Pekingi olümpiamängud. Ta oli esimene ooperilaulja, kes paluti aastal 2014 Ameerika jalgpalli superliiga NFL finaalmängule (Super Bowl) hümni laulma. Reneé Flemingi kohalikust mõjust võib mainida tema eluraamatu «The Inner Voice» lugemiseks moodustunud järjekorda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jahedas raamatukogus, kus aare liikus hardalt käest kätte kui katekismus nõukogude aja pühapäevakoolis.

Aastal 2008 avanes vaese Ida-Euroopa ooperigurmaani uks tõotatud maale – Coca-Cola Plaza alustas otseülekandeid maailma ooperi-Mekast Metropolitanist. Aastal 2010 oli esimene kord, kui nägin Teda üleelusuuruses enda ees. Tema ooperilaulja põsesarnad kerkisid pehmelt, liigsete grimassideta, kui ta avas suu, et laulda oma ürgnaiselikku Marschallini Straussi ooperis «Roosikavaler», kus teda jumaldas Susan Grahami kehastatud naiselik noormees. Reneéd polnud võimalik mitte armastada. Ma veendusin kaljukindlalt, et nii Mozart kui ka Strauss kirjutasid oma ooperirollid Reneé jaoks. (Andku jumal neile andeks, et nad ise seda ei teadnud.)

Samal sügisel astusin ma õnnest uimasena sisse Sibeliuse Akadeemia uksest. Vahetusaasta Helsingis oli minu uks päris muusikamaailma, kus meistrikursusi andsid Monica Groop ja Teresa Berganza. Ja 19. novembril oli Tema Ise tulemas Finlandia-talosse. Ah, cruda sorte! Õel saatus tahtis, et sel õnnelikul õhtul ei olnud ma üks neist äravalitud 1700st. Ma polnud veel seda väärt.

Kino-Metropolitan aga kogus publikut. Veetsin seal lugematuid õnnelikke õhtuid oma lemmiku seltsis, kes polnud muidugi alati peaosas, aga ka vabatahtlikuna teisi artiste vaheaegadel intervjueeris. Reneé nime peale olin alati kohal. Ma pigem ei armasta operetti, aga kui Reneé arvas heaks laulda «Lõbusat leske», siis olin kohal.

Kolmteist aastat olin ma teda jälginud, haaranud uute plaatide järele ja tuhninud Youtube'ist välja lugematuid piraatsalvestisi. Kui tavaliselt muutub sopranite tämber aastatega tumedamaks, siis tema oli ikka seesama, muutumatult tütarlapselik, koorene täissopran. Aga nüüd oli Reneé saamas kuu aja pärast 57-aastaseks ja Vilja laulu tippnootidele lähenedes nägin ta silmis hirmu. Ja siis ühel kõrgel noodil see juhtuski – tema hääl lõi laperdama veidi rohkem, kui see on kohane heas vormis ooperidiivale.

«Ükskord visatakse mind minema nii, nagu seda tehakse säilivusaja ületanud jogurtitopsiga,» sähvatas laulja ennustus ühest intervjuust. Ma aimasin halba. Ja tänavu 5. aprillil tuligi pauk. New York Times avaldas artikli Reneé Flemingi plaanist lavalt lahkuda (mille väljaanne küll mõne aja pärast ümber lükkas – kuulsad lauljannad võivad ju ka meelt muuta, la donna e mobile, eks ole!)

Mõni päev hiljem toimus Eestis Põhjamaade raadiojuhtide koosolek. Õhtusöögil Olde Hansas jäi mulle kõrvu, et Fleming on tulemas Helsingi Pidunädalatele. Nüüd või mitte kunagi! Hiilisin õhtusöögilauast arvuti taha. Piletimüük pidi algama homme!

Viie kuu jooksul olen ma ülemist sahtlit paotanud ja seda paberitükki tasakesi silitanud. Ja nüüd istungi ma siin ja jälgin hajameelselt, kuidas üks maailma parimaid, Stockholmi Filharmooniaorkester tuleb lavale. Fagotimängijal on miskipärast käekott kaasas. Siis tuleb Sakari Oramo.

Ma nägin teda juba kevadel Eestis, kui soleeris tippviiuldajanna Janine Jansen. Aga siis jälgisin vaid Oramo selga. Aga nüüd näen teda orkestrandi vaatepunktist ja ma unustan hetkeks isegi Reneé. Kontserdi esimene teos on rootslasest nüüdishelilooja Andreas Tarrodi «Liguria», magusavõitu ja amorfne tükk, mille mõju on ainult Oramo teene. Aplaus venib aegluubis, ja venib ja venib. Ja siis tuleb lavale Tema Ise.

Samuel Barberi «Knoxville: 1915. aasta suvi» on mul Reneé viimaselt albumilt peas. Ma ootan ja kardan korraga, sest salvestustehnika teeb tänapäeval imesid, nüüd on aga vaid selle hapra naise hääl üksi selle maailma ühe parima orkestri vastu. Ja ma tunnen tema seljast, kuidas nad on tema selja taga. See on ilusam ja lihtsam kui kunagi varem, ma istun õnnest uimasena ja loodan, et see ei lõpegi.

Kontserdi vaheaeg möödub nagu unes. Siit pilvepiirilt alla vaadates paistab viinamäe tüüpi saalis (mille akustika austatud autoriks on muide härra Toyota, nagu Walt Disney ja Suntory saalidelgi) olema täpselt kaks vaba kohta. Otsustan, et pean oma kangelannat kuulma ja nägema ka teiselt poolt. Trügin haiget jalga välja sirutavast härrast mööda ja istun kindlameelselt üksikule vabale toolile.

Seal ta on – Straussi «Daphne». See hääl, mis on mahe kui kreembrülee ja samas peatamatu kui tulvavesi. Ja samas ei lükka see kedagi iialgi vastu seina. See lihtsalt on seal – vältimatuna. Korraga pehme ja läbistavana. Parimas vormis sopranihääl, nõtke ja ilus kogu ulatuses. Daphne viimane osa kandub meieni kajana lava tagant.

Ja lisalugu on just see, mida ma olen kuulanud rohkem kui ühtegi teist lugu maailmas – Richard Straussi «Morgen»! Lõpufraas «…des Glückes Stummes schweigen» ei kuulu siia maailma. Sakari Oramo ja Stockholmi filharmooniaorkester tipivad klaasnööril, venitavad aja kummipaela katkemispiirini. Ma vappun nuuksetest ja miskipärast pole isegi piinlik.

Me oleme peaaegu esimesed, kes seisavad järjekorras nööri taga. Keegi ei otsinud meid isegi läbi, meenub mulle. Ja me oleme ometi Helsingis ja laval on maailmakuulsus! Lettidel laiunud plaadivirnad (24 eurot tükk) on kahanenud olematuks. Me ootame ja ootame, sumiseme ja aeg seisab...

Ja siis ta tuleb, vaba igasugusest diivalikkusest, elegantselt ümber rõivastununa ja võluvana, jalas mugavad kingad, ja istub, sundimatult ja teesklematult rõõmsana (kas ta polegi väsinud?). Järjekord jõuab minuni rutem, kui ma lootnuks ja ma ei suuda oma lemmikule leida ühtki mõistlikku sõna. Ma tänan teda kogeledes. «Are you a singer?» küsib ta mulle siira huviga otsa vaadates.

«Ei se mitään!» Seljakott, Lahti-kirjaga arvutikott, mantel ja hiigelpikk ERSO logoga vihmavari. «Keegi peab ju ikka viimane olema,» nendib väärikas garderoobihärra roosat kohvrit üle leti vinnates. Sinikõrvu enam rongis pole. «Onko sinulla viina?» huvitub sõbralik punkar mu kaaslase kotist paistvat läikivat karpi uurides.

«Aga kus siis see laulja on?» küsib mu ehitusinsenerist sõber, kui talle võidukalt oma trofeepilti demonstreerin.

«Ää, mis mõttes?»

«Aa, piinlik. Ma arvasin, et see Reneé on mees!»

***

Reneé Fleming (sopran)

Stockholmi Kuninglik Filharmooniaorkester

Dirigent Sakari Oramo

2. septembril Helsingi Musiikkitalos