Erkki-Sven Tüür – südamega iga noodi taga

See, et homne kontsert Estonia kontserdisaalis on välja müüdud, ei üllata, sest Tüüri loomingu esmaettekanded toimuvad juba aastaid peamiselt välismaal.

«Eesti Festivaliorkestri renomee on teada, Tallinnas esinevad nad esimest korda ning Paavo Järvigi satub siia dirigeerima üliharva.»

Et Eesti riigi sajandaks sünnipäevaks tellitud maagilise numbriga 9. sümfooniat «Mythos» esitab tippinterpreetidest koosnev orkester, on helilooja sõnul ideaalne juhuste kokkusattumus.

«Mulle andis EV100 toimkond teada, et orkester plaanib turneed ja küsiti, mida ma sellest arvan, kui just nemad teose ette kannaksid. Loomulikult arvasin sellest ülimalt hästi,» ütleb Tüür. «Tegemist on enamikus inimestega, kes minu käekirja tunnevad ning Järvi on minu muusikat nii palju juhatanud, et see annab kindlustunde, et muusika kallale minnakse sügavama mõistmisega.»

Tüür teab, millise kirglikkuse, professionaalsuse ja vaimustuse sulam selles orkestris ennast laval avab. «See on puhas rõõm.»

Ettevalmistus esiettekandeks

Viimastel nädalatel on helilooja suhelnud eri kanaleid pidi orkestri kontsertmeistri Florian Dondereriga, kellega täpsustatakse detaile, mida ta ühe või teise momendi juures mõelnud on. Enne kontserti toimuvad pikad ja intensiivsed proovid ning saaliproov, kus teose ettekanne saab lõpliku viimistluse.

«Kui on midagi segast, on need viimased tunnid, kus tuleb kiiresti asjad selgeks teha või korrigeerida balansid – kellelt dünaamikat maha, kellele juurde. See on äge ja huvitav aeg, tunnen, et elan siis väga intensiivselt.»

Tüür ei tee saladust, et mõnele võib ta tunduda kontrollifriigina, kes ei jäta partituuri liiga palju vabadust, sest talle on kombeks kõik väga selgelt ja täpselt ning küllaltki traditsiooniliselt noteerida.

«Aga samas pakun piisavalt võimalusi kujundada seesmist energeetikat. Mul ei ole paarikümnel viimasel aastal olnud interpreetidega arusaamatusi,» muigab ta. «Samas on võtteid, mida mina pean iseenesest mõistetavateks, aga see tekitab ikkagi küsimusi. Siis nurisen endaga, et oleksin pidanud olema veelgi täpsem. Kindluse mõttes tuleb teha kõik lollikindlaks.»

Üllatused laval ettekande ajal saavad olla ikka positiivsed – et interpretatsioonikunsti aspektis toimubki midagi erakordset.

Enne esiettekannet Tüür närvis ei ole. Aga hetk, kui ta saalis istudes näeb, kui solist, dirigent ja muusikud lavale tulevad, läheb pulss üles ja kusagilt lendab organismi adrenaliinisööst.

«Siis saabub tajumine, kuidas muusikaline maailm reaalsuses tööle hakkab. Kui võimeline on see elustuma maailma parimate muusikute käe läbi nii, et ka publik tajub mingisugust imet – et nad kanduksid ühest kohast teise ja unustaksid aja tavalise kulgemise. Tundlik inimene tunnetab, mismoodi saal kuulab. See on südantkosutav ja põnev, mida ma sel hetkel läbi elan.»

Inspireeritud müütidest

Pealkirja «Mythos» («Müüt») pani Tüür teosele, kui kolm neljandikku sellest oli valmis. See on inspireeritud omariikluse ja rahvuse eneseteadvuse sünniga seotud kümnetest müütidest, mida tänapäevalgi luuakse.

«Leidsin, et see sobib – muusika algab ei kusagilt. Äärmiselt abstraktne, tume virvendus, milles hakkavad sündima äratuntavad intervallijärgnevused, millest omakorda kujunevad motiivid ja teemadering. See on üks lõputu minek. Tegelikult ei jutusta ma seal mingit üht konkreetset lugu. Ma annan ehk kuulajale kätte teeotsa, et ta ehitaks üles oma loo.»

Muusika loomist teadmine parimatest interpreetidest ei mõjuta, sest sellist meelisklemise aega lihtsalt ei jää. Helilooja mõtlemine ja loovenergia on siis täielikult pühendatud partituurile, mille muusikud hiljem kõlama panevad.

«Kui kirjutada soololugu või instrumentaalkontserti solistile, kellel on väga spetsiifilised ja isikupärased mänguvõtted, tuleb sellega arvestada. Kui aga kirjutada suurt orkestripartituuri, peab olema universaalne,» selgitab helilooja. «Kui kirjutan, ei mõtle ma, kas seda mängib orkester Tokyos, Pariisis või Tallinnas. Iga kord püüan teha oma kõige paremat lugu.»

Liigsete kohustusteta

Tüür on Arvo Pärdi kõrval teine enim mängitud elav Eesti helilooja. Ta on 1992. aastast vabakutseline, kelle kalender kolm aastat ette plaanitud. Pikema aja peale ta tellimusi võtta ei taha ja ütleb, et üldiselt mitut asja korraga ei kirjuta ning liigseid kohustusi ka ei võta.

«Mul on kalendri moodi graafik, kuhu ma siis joonistan, millal ja kus mul peab midagi hakkama valmis saama. Iga teose peale jätan alati kolm kuud varuaega. Ma ei taha kiirustamise surutise ja stressi all töötada.»

Tüür mäletab metsikutest 1980ndatest ja 1990ndatest, kui vastik oli öösiti töötada, kui tähtaeg juba seljataga ja viimasel hetkel oli vaja midagi lõpetada.

«Ma ei kannata enam selliseid olukordi ja olen teinud kõik endast oleneva, et seda vältida.»

Vabakutselise elu alguses olid tingimused aga hoopis teised. Siis tuli luua igasuguseid asju, et eluga hakkama saada. Elu oli teistsugune ja elu oli seiklus.  

«Et olla tasakaalus, peab aru saama, mis on õige hetkes, kuhu sa jõudnud oled. Ennast jõuga mingisse kunagisse rütmi vägistada ei toimi. Pigem vaadata, mis on teistmoodi. Iseennast tuleb kogu aeg uuesti ja uuesti tundma õppida.»

Ta ütleb, et aeg on luksus. «Vahel taban ma ennast tänumeelses hämmelduses, et sel moel kiirustamata oma päevi tohin mööda saata.»

Tellimustööde välist ei saa Tüür endale just aja tõttu eriti lubada. Samas rõhutab ta, et kõik loodu saaks loodud ka tellimusteta, sest need on teosed, mida ta teeks vabast tahtest isegi siis, kui igapäevaseks leivateenimiseks tuleks hoopis midagi muud teha.

«Kirjutan enda arvates vähe ja iga asi võtab minult palju aega. Ma võtangi selle aja ja kirjutan mõnd teost peaaegu aasta,» tunnistab ta. «See tähendab, et saan olla oma südamega IGA noodi taga. Aga selleks on vaja aega ja see omakorda tähendab, et pean oskama oma aega arvestada.»

«Mythosele» kulus peaaegu 11 kuud. See ei tähenda aga, et ta kõik need kuud nühkis seda hommikust õhtuni kirjutada.

«Aga ma ei salga, mõtteis oli see kogu aeg, kuigi vahepeal ei teinud nädalaid mitte midagi,» ütleb Tüür. «Eriti suvisel ajal olen aeglasem. Mul on siis nii palju asju, mida õues teha.»

Muusika sünnib Hiiumaal 

Väga intensiivne tööperiood algab hilissügisel ja lõpeb kevadisel ajal. Suvel peab ta end rohkem utsitama stuudiosse tulema. Enamik tema loomingust on sündinud Hiiumaal. Kõpu poolsaare mererandadel ja paksudes metsades käib ta end tööperioodide tühjematel aegadel kogumas, sest mõnikord on töölaua taga istumine viljatu.

«Siin on imepärased võimalused end liigutada, peaksin oluliselt rohkem seda tegema ja mitte selle laua taga nii palju istuma. Kõndides mõtlen muusikalisi mõtteid edasi. Kerin peas eri variante ühest lõigust – on see siis mõni üleminek või vaibumine – ja jalutades piki mereranda mõtlen need endale selgeks. Sageli valin isegi käimise tempo selle järgi, milline on muusika seesmine pulss. See aitab mingeid asju klaarida, aga selleks peab olema aega. Laua taha tulles saab neid ideid proovida.»

Kriitika on tema vastu olnud aastakümneid üsna armuline. Ühehäälselt lausa ülivõrdes oli see seni tema ainsa ooperi, Saksamaal esietendunud «Wallenbergi» kohta, mille libreto pärineb Lutz Hübnerilt. Ooperiaustajad ootavad Tüürilt uut teost juba pikki aastaid.

«Aastaid on selle nimel tehtud tööd ja selle mõttega on mul olnud mängimist, aga ju ma ei ole seni seda õiget lugu leidnud,» arutleb Tüür. «Ooperi puhul algab kõik tekstist. Mul on olnud pakkumisi ja mõtteid – täpsemalt neli erinevat, aga mitte ükski neist ei sütitanud mind piisavalt, et pühenduda kolmeks aastaks.»

Samas puudutasid teda sügisel kuuldud Sebastian Fagerlundi Ingmar Bergmani «Sügissonaadi» ainetel valminud ooper ja kinosaalis nähtud Thomas Adèsi ooper «The Exterminating Angel».

«Ooper on nii suur töö, et pean olema täiesti veendunud. Selline veendumus oli mul «Wallenbergi» kihilisuses ja mitmetasandilisuses ning see õigustas end.»

Endine rokkmuusik

Muusika loomisest ja tellimustest rääkides jõuame konkurssideni. Endine rokkmuusik Tüür välistab aga näiteks osalemise heliloojana kas või populaarsel «Eesti laulul».

«See ei ole minu formaat. Olen olnud paljude rahvusvaheliste konkursside žüriides ja näinud, et see on paljuski puhas loterii. Kunsti tegemises laiemalt on mulle võistluse moment isiklikult vastumeelne,» selgitab ta. «See ei tähenda, et ma ei peaks neid vajalikuks. Väga paljudele, näiteks oma tee alguses olijatele avavad need õnnestumise korral uksi.»

Enda rokkmuusiku aeg meenub talle ikka ja jälle. Alles hiljuti sattusid näppu fotod. Mõnikord vaatavad muusikalistel kohtumistel kusagil välismaal teda hõõguvad underground-silmad, kel palju küsimusi In Spe kohta. Siis jälle astuvad New Yorgis ligi noored kutid, kes soovivad In Spe CD-le autogrammi.

«Eks distantsilt vaadates saan ju aru, et rokkmuusiku kogemuseta ma teatud passaaže orkestrimuusikasse ei kirjutaks. Nii Ameerikas kui ka Euroopas on tulnud löökpillimängijad uurima, kas olen ise trumme mänginud.»  Ja lisab elavnedes: «Siis nad ütlevad – vot me tunnetame seda.»

Trummikomplekt on tema Hiiumaa stuudio akna alla praegugi. Vahetevahel ta selle taha isegi istub. «Aga mitte tihti. Teinekord tuleb oma kitsas seltskonnas ette ka laulmist, need juhtuvad kogemata, nurgatagustes kohtades, avalikke esinemisi ei plaani.» Ja lisab suhteliselt resoluutselt: «In Spe ajad on möödas ja lauluväljaku-kontserti me ei tee.»

Muusikavälisel ajal paeluvad Tüüri head raamatud, filmid ja muidugi väga hea muusika. Näiteks toob ta rahvusvahelistel suvefestivalidel resideeruva heliloojana kogetu. «Avastades uuesti näiteks kooli ajal muusikalise literatuuri kohustusliku kuulamise korras kuulatud 19. sajandi suuremate koosseisude kammermuusikat esitatuna unikaalsetes, neile festivalidele omastes kooslustes.»

Nüüdisaegsest rütmimuusikast rääkides huvitab teda pigem see, kus loovuse aste suurem. «See puudutab improvisatsiooni või jazz’i – Kadri Voorand, Maria Faust, Kristjan Randalu, Holger Marjamaa, indie-seltskonnad või elektroonikaga eksperimenteerijad. Peavoolu popp on minule natuke liiga õhuke, kuigi see on järjest paremini teostatud ning hästi tehtult omal kohal. Ilus läikiv hüplema pandud pakend ei huvita mind aga absoluutselt.»

Aasta 2018 kujuneb Tüürile loominguliselt huvitavaks. Homne 9. sümfoonia esmaettekanne lööb aastale väärika avatakti, 18. jaanuaril jõuab teos ka Brüsseli kuulajateni. Eestis saab aga Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdil 3. mail kell 19 maailmaesiettekande Tüüri viiulikontsert nr. 2, mis kirjutatud Rootsis elavale inglise-itaalia juurtega viiuldajale Hugo Ticciatile.

**