Kinkige daamidele vähemalt kompvekke

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Päevapiltnik Kalju Suur – galantne härrasmees, kes suudleb kõigi kaunite daamide kätt.

FOTO: Kaader filmist

Uus dokumentaal


«Maestro»



Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi


Filmivabrik 2009


15.–21. maini Tallinnas Sõpruse kinos koos filmiga «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan»

Vanas eas, kui tervis on vilets, tuleb tegutseda, rõhutab dokumentaalfilmi «Maestro» kangelane, päevapiltnik Kalju Suur, keda peaks tundma iga teine tallinlane, vähemasti naised. Kellele neist poleks Kalju komplimente teinud ja kompvekke kinkinud, õnnelikumatele koguni šokolaaditahvlit.



Seega – tähtis on tegutsemine. Ja maestro tegutseb, väsimatult – vaatamata sellele, et turjal juba 81 eluaastat. «Sel aastal tegin kolm raamatut – ainult!» tunnistab mees, kelle isikunäituste hulk ulatub 142 ja fotoraamatute arv 26ni, viimased neist trükivõla peale tehtud. Ise müüb. Peaasi, et kulud tagasi saaks.



Vale-Kaljud

Milline kadestamisväärne elaan ikkagi! Praegu tudisevad juba 20-aastasedki, rääkimata keskeakriisi künnisele jõudnutest, kellel lisandub veel kibestumus otsa. Ja millised maneerid – kui soliidne mees tegeleb daamiga, peab olema tähelepanelik ja rüütellik, nagu ütleb Suur, järjekordse daami kätt suudeldes.



Naisi, kes poseerivad tema kuulsatel aktifotodel, ei nimeta Kalju kunagi «paljaiks», nad on ikka «katmata». Kuidas üteldagi daami kohta «paljas», kui seda sõna kasutatakse nii «ränkades» väljendites nagu «põles paljaks» või «kisti paljaks». Just selline, ainuüksi sõnaline peenetundelisus olevat eristanud Suurt ka nondest isehakanud Suurtest, kes nõukaajal, fotoaparaat kaelas, moosisid Võsu rannas end Kaljuna tutvustades naisi paljaks võtma.



Ühesõnaga, Kalju Suur on vana aja või ka vana kooli mees. Ja Manfred Vainokivile («Valli baar» ja «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan») sellised meeldivad. Vanamoodsad, üha kiiremini amokki jooksvale ajale jalgu jäävad, eristuvad. Mingit erilist nukrust ja südamlikkust kiirgab neist kõigist, justkui seisatuks aeg nende ümber, vähemalt hetkeks.



Õigupoolest on Vainokivi üks väheseid lüürilisi dokumentaliste, kes praegu seda põldu künnab. Tema poeetiline pildikeel, mis «Maestros» võtab mustvalge kuju, justkui Suure enda fotosid järgides, mängib valguse ja varjuga, laseb ajal hingata, seda tagant sundimata.



«Maestro» ei ole elulooline portreefilm, mis lööks vaataja ees valla fotograafi CV, kirjeldaks tema karjääri kujunemist ja tähendust. Isegi seda ei saa me otsesõnu teada, miks Kalju nonde aktifotodega siiani mässab, nagu film meile näitab. Või miks ta üldse nendega mässab. Rääkimata tema enda perekonnast.



Suur on tõesti suur


Vainokivi jaoks on siin oluline muu – Kalju Suur tõuseb tema filmis vaibumatu elujõu, iga hetke väärtustamise ja lõpuni elamise sümboliks. Naise ilu meeldetuletajaks.


Kujund, millega ta filmi kokku võtab, vihjab sealjuures saatusest suurem olemisele – on ju Kalju ikkagi lastekodus üles kasvanud poiss, kes kontrasti või ka kompensatsioonina vanemliku armastuse puudumisele on omandanud harvanähtava viisakuse ja galantsuse ligimeste vastu, nagu ka võrratu huumorimeele.



Huvitava kokkusattumusena ütleb dirigent Eri Klas midagi sarnast ka ühes teises Kalju Suurest rääkivas filmis, Eve Esteri «Päevapiltnik Kalju Suures» (2008). Ja nimelt: Kalju ei ole suur mitte kasvult, vaid hingelt – lastekodupoiss, kes on alustanud mitte millestki.  


Pärast selliseid filme tunned ennast tükk maad paremini – tahaks jälle midagi ilusat korda saata, kogu sellele meid ümbritsevale saastale vaatamata. Kinkida daamidele vähemalt kompvekke.



Aga Suur on tõesti suur – temast saaks vändata veel mitu filmi, ilma et need üksteist kordama hakkaks.

Tagasi üles