Oleme harjunud mõtlema ja rääkima Eestist kui riigist, kus pea kõik toimub digitaalselt ning tasuta WiFi katab kui mitte iga kivi ja kändu seenemetsas, siis iga tänava suuremates linnades küll. Maailmas jõudsalt toimuvast ja mitmel pool juba lõpule jõudvast kinode digitaliseerimisest on Eesti aga maha jäänud.
Kui praegu on väikelinnade ja maapiirkondade elanikel valik, kas oodata uut filmi pea kuu aega või käia seda vaatamas kodust kaugemal, siis juba järgmisel aastal võib tekkida olukord, kus värsked linateosed vaid Tallinnas, Tartus ja Narvas ekraanidele jõuavadki. Neist linnadest kaugemal pole lihtsalt digitaalset kinotehnikat.
Tavalisel 35-millimeetrisel filmilindil, mille näitamiseks vajaliku tehnikaga on varustatud enamik Eesti kinosaalidest, ilmub aina vähem uusi linateoseid ning ilmselt juba aasta pärast ilmuvad uued filmid vaid digitaalsel kujul. Filmid on olemas, kinosaalid ka, aga filme varsti enam näidata ei saa.
Blu-ray, vaese mehe digikino
Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Tiina Lokk ütleb piltlikult, et kui digitaliseerime ka kogu Eesti kultuuripärandi, pole seda lihtsalt kuskil näidata. PÖFF, mis on kasvanud pea tervet Eestit katvaks festivaliks, pidi mullu tõdema, et pea 80% linateostest jõudis pärale digitaalses formaadis ning peale kolme suure linna neid kuskil näidata ei saa.
Ka Hollywoodi kassafilmid jõuavad aina rohkem kinodesse vaid digitaalsena, kulukas filmilint saadetakse lõplikult erru juba õige pea.
Eesti Filmi Instituudi värske juht Edith Sepp kaardistas eelmisel aastal Eesti kinosid, kuigi õigem on rääkida siiski lihtsalt paikadest, kus filme näidata saab, paljud neist on kultuurimajad või näiteks teatrid, mis vahel ka kinokultuuri edendamisega tegelevad. Enamasti entusiastlike inimeste ennastsalgava töö tulemusel on regulaarsete kinoseansside traditsiooni üleval hoitud, kinode tehnika on aga ajale jalgu jäämas.
Nii Sepp kui Lokk nõustuvad, et riik on väikekinode toetamisel teinud valesid valikuid ning nüüd on viimane aeg digirevolutsioonile järele joosta. Kümnend tagasi, kui riik väikekinosid toetama asus, tundus otsustajatele, et 35-millimeetrine filmilint on infokandja, mis kui mitte igavesti, siis vähemalt lähiajal jääb peamiseks formaadiks, millel filmid levivad. Riigi toel ostetud tehnikaga pole peagi aga enam palju teha, nii võivadki varsti maakinodesse jääda vaid vanad, filmilindil levivad linateosed.
Sepp märgib, et riik toetab siiani filmilinti, reaalne ja terav vajadus on aga digitaalne kino. Kui mitmetes väikekinodes kasutatakse tegelikult kodukino jaoks välja töötatud blu-ray-tehnoloogiat, siis Sepp ütleb kindlalt, et kinode filminäitamise kvaliteet peab ületama selle, mida inimene endale kodus ise lubada ja luua saab. Aina vähem annavad blu-ray-tehnoloogiaga filmide näitamiseks loa ka levitajad – põhjuseks piraatluse oht ning lahjem kvaliteet.
Kuigi blu-ray on muutumas või juba muutunud peaaegu sõimusõnaks, kvaliteet ei ole suurele kinoekraanile vastav ja enamik levitajatest seda kandjat ei tunnista, on Kinobussi juhi Mikk Ranna sõnul blu-ray siiski parem kui mitte midagi. Ranna sõnul on oluline säilitada regulaarselt toimuvad linastused, olgugi need siis väiksemal ekraanil ja koduse kvaliteediga.
Samas on ka blu-ray-tehnikaga kinosaale Eestis vaid kümmekond ning ka Rand on nõus, et blu-ray on vaid hädaabivariant ning suund on ikka selgelt DCP (Digital Cinema Package – üldtunnustatud digitaalse kinolevi standard).
Möödunud reedel Tartu Elektriteatris toimunud filmilevi- ja kino teemalisel foorumil jäigi püsivalt kõlama vajadus luua vähemalt igasse maakonnakeskusesse üks digitaliseeritud kino, mis võimaldaks näidata uusi filme samaaegselt kõigis maakondades ilma nädalatepikkuse ooteajata. Lihtne näide kodule lähedalt – «Puhastus» linastus Eestis kolmes, Soomes riigi ja Euroopa Liidu toetuste abiga läbi viidud digitaliseerimise tulemusel 102 kinos.
Norra, esimene digikinoriik
Norra kinode digitaliseerimisprojekti juht Jørgen Stensland märkis foorumil, et Norras hakati kinode digitaliseerimist planeerima juba 2005. aastal. 2010 alustati reaalselt digitaliseerimisega ning mullu sai Norrast esimene täielikult digitaalse kinovõrgustikuga riik maailmas. Viie miljoni elanikuga Norras on 417 kinoekraani, lisaks mobiilne, meie Kinobussiga sarnanev kino.
Stenslandi sõnul hinnatakse Norra kogu digitaliseerimisprojekti maksumuseks 50–60 miljonit eurot, praegu saaks Eesti kinode minimaalse digitaliseerimisega (üks digikino igas maakonnas) hakkama umbkaudu miljoni euroga. Stensland märgib, et projekti tulemusi oli märgata juba 2011. aastal, mil enamik Norra kinosid oli juba digitaliseeritud: eriti maakinodesse jõudsid filmid varem, linastusi toimus aasta varasemaga võrreldes kümme protsenti rohkem ning kinokülastuste arv kasvas pea 40 protsenti.
Ka Sepp kinnitas, et kinode kaardistamise käigus toodi pidevalt välja probleem, et filmid jõuavad maakinodesse liiga hilja ning valem on siinkohal lihtne – mida varem film linastub, seda rohkem tuleb publikut, kes muidu läheb filmi vaatama kodust kaugemale. Kui film jõuab maakinno kaks-kolm nädalat pärast Eesti esilinastust, ei meelita publikut seda vaatama enam kuidagi, võtab Sepp maakinode ühe peamise probleemi lühidalt kokku.
Sepa sõnul tulebki maakinosid vaadata laiemalt paikadena, kus kogukond lisaks filmivaatamisele saab ka muid tegevusi harrastada. Maailma digikinodes toimuvad Sepa sõnul regulaarsed ooperi- ja teatri-otseülekanded, samuti spordivõistluste ja kontsertide ühisvaatamised. Digiformaadile üleminek maakinodes võiks Sepa sõnul olla üheks tugevaks teguriks, mis vähendab eriti noorte väljarännet maapiirkondadest.
Et digitaliseerimine on hädavajalik, nõustus kinofoorumi osalejaskond ühel meelel. Samas tõdeti, et digirongi parim väljumisaeg on lootusetult maha magatud – Euroopa Liidust jagatakse raha kinode nüüdisajastamiseks 2013. aasta lõpuni, Sepa hinnangul sealt ilmselt enam toetust taotleda ei jõua.