Mitmekihiline pidu vanas viinavabrikus tekitab küsimusi

Pidu ootavad Peeter Rästas ja Ago Soots, toolil filosofeerib Meelis Põdersoo.

FOTO: Alan Proosa

On kindlaks tehtud, et Võru vana viinavabrik ei pruugi nooremale võrokesele mitte midagi öelda. Sestap tuleb võõral kõigepealt üles leida see Uusbergi «Pidu», mis põhineb poola näitekirjaniku Slawomir Mrožeki tekstil, kus kolm inimest otsivad pidu.

 Tegelikult selgub, et polegi vaja kaua otsida, sest juba Liiva tänavale keerates näeb üks päevinäinud kahekorruseline kiviehitis väsinud õhtupäikeses järve kaldal välja just selline, et seal võiks kohaspetsiifilist teatrit teha. Teine positiivne märk on maja ees seisev teatriliidu buss.

Vana vabrikuhoone, millele selleks väheseks paariks teatritegemise kuuks elu sisse on puhutud, hakkab oma auraga kohe kaasa mängima. Meelde tuleb möödunudsuvine nu.uniooni «Outcast/Väljaheidetud» Väimela mõisas, Mooste kunstisümpoosionid sarjas «PostsovkhoZ», MTÜ Taarka Pärimusteater Setumaal ning muu teisti lähenev, kohta väärtustav ja veidi maalähedane.

Väga tervitatav, et Uku Uusberg draamateatri lavastajana on oma pidu just Võrru otsima tulnud, ning lisanud Mrozeki algtekstile üsna mitmeid kohaspetsiifilisi tähendusi, kaasates protsessi ka Võru linnateatri näitlejaid. Maive Käos ja Agu Trolla ning nende episoodi lülitamine näidendisse tõstab kogu teksti astme võrra kõrgemale ja muudab kogu loo just eesti teatripoliitilises kontekstis ühelt poolt eneseiroonilisemaks ja teisalt ka tragikoomilisemaks kui algne näidendi tekst seda lubaks.

Mrožekit tulebki kõvasti kaasajastada, sest vastasel juhul jäävad tema 1960ndatel kirjutatud näidendid tänapäeva ühiskonnas kuivaks ja kaugeks. Ka «Pidu» esitab küll ülihea tüüpide kaleidoskoobi, kuid liha sinna ümber tuleb lavastajal tekitada.

Uusberg on seda hästi suutnud – tund ja 15 minutit kestva lavastuse jooksul püsib pinge peaaegu pidevalt laval ja enamiku ajast on ka päris naljakas.

Psühholoogiliselt on huvitav, kuidas «Pidu» algabki tegelikult juba Võrru jõudmisega ja väikeste märkide abil juhib lavastaja vaataja «päris» lavastusse. Kui üldse saab olla mingit päris pidu?

Kaasa mängivad justkui spontaanselt tekkinud, kuid ilmselgelt väga hästi läbi mõeldud kerge segadus teemal kus siis õieti on «Pidu» ja kus peaksid paiknema need, kes on sellele peole kutsutud? Ja kes üldse on kutsutud? Ning millal siis õieti on algus?

Lisaks kolmele karakterile hakkavad rääkima peenelt läbi mõeldud detailid, näiteks raamat, mis teeb vähemalt kolmandiku lavateosest. Samuti juba nimetatud ruum ning selle võimalused, mida on ära kasutatud nii visuaalses kui akustilises mõttes. Tundub, et tummisema osa ongi Uusberg ise Mrožekile juurde liiminud.

Noorel lavastajal on kahtlemata hea absurditunnetus ning tegelikult oleks ta võinud ka Mrožeki äärmiselt stereotüüpsete karakterite peal oma fantaasial vabamalt lennata lasta ning neile vinti peale keerata. Sest praegu hakkab lavastus teises pooles venima ja tegevus ennast kordama just karakterite tõttu, kes ennast selles konkreetses situatsioonis juba ammendanud on.

Pole kahtlust, et «Pidu» tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, mistõttu on seda ka väga keeruline üheselt kokku võtta – reaktsioonid sõltuvad iga vaataja peost temas eneses. Ning pealegi pole pidu lavastuses üldse mitte peamine. Eelkõige on see lugu otsimisest, ootustest, nende purunemisest ja sellest, kui hästi me suudame oma mina ümber häälestada ootamatule olukorrale.

UUS LAVASTUS

Slawomir Mrožek «Pidu»
Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Anne Kabel
Osades Ago Soots, Meelis Põdersoo, Peeter Rästas, Agu Trolla, Maive Käos
Esietendus 17. juunil Võru vanas viinavabrikus

Tagasi üles