Juba Vinski ise lõi Kuopios tantsu

Mees kollases seelikus: Tero Saarinen tõlgendamas Carolyn Carlsoni omaaegset kultusteost «Blue Lady». Foto: Laurent Philippe

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis Kuopios, selles Ida-Soome väikelinnas, Tartust veidi pisemas, on tantsitud juba oi kui ammu.

Vinski isiklikult vihtus siin, vabandust, Hömpstadis, koos kurvameelse apteekriga, tollesamaga, kes nähtamatuks tegevat pulbrit müüs, oma kuulsat tühja jutu jenkat, koledat nagu öö, et preili Pirtspekile ja tema Padjaklubile kombeid õpetada.

Siis ei olnud veel rahvusvahelist Kuopio tantsufestivali Tanssii ja Soi – see sündis hiljem, 1970. aastal, et saada vanimaks Põhjamaades. Ajal, kui suviseid festivale tekkis Soome väikelinnades nagu seeni pärast vihma – üheks põhjuseks soov end nende kaudu nähtavamaks teha.

Kuopiogi otsis seda õiget, teistest eristuvat, sest, nagu kirjutas üks toonastest otsijatest, kohaliku teatri juht Aimo Hiltunen, tuntakse linna paraku ainult kalakukko´de (kalaga täidetud leivapäts, kohalik rahvusroog – TT), savolaste verbaalse kõhulahtisuse ja Puijo torni järgi.

Püsimise retsept

Muide, seda pani tähele juba Aapeli, kui ta oma Vinski-raamatus, kohe päris alguses, kirjutab, et Kuopio, vabandust, Hömpstadi kohta ei saa öelda midagi muud kui head, välja arvatud see, et inimesed rääkisid seal ülearu palju mingi Silgu hinnast ja nn Üüridest ja sellest, et lillekaupluse proua ei oleks pidanud uuesti mehele minema.

Nii jäigi üle tants – sellist polnud kellelgi, lihtsalt. Peale selle on Kuopio südalinna tänavad, mille 18. sajandist pärit võrgustikku peetakse tänapäeval suhteliselt haruldaseks ja millest suur osa on peamiselt jalameeste ja jalgratturite päralt, justkui joonlaua järgi veetud – sirged ja korrapärased, ikka risti ja põiki. Nagu klassikaline ballett ise, millega täpselt 40 aastat tagasi ka alustati, et seejärel kaasaegse tantsule keskenduda. Paradoks seegi, et murtud joontega kaasaegne koreograafia on leidnud kodusadama linnas, mille süda esindab klassikaliselt täiuslikke sirgjooni.

Tagasipõike korras – 1970. aastal oli Cullbergi Balleti kõrval teine festivali peaesineja Estonia teater. Seda järjepidevust esindasid tänavuse festivali galal Eve Andre ja Sergei Upkin.

40 aastat on ühe suure rahvusvahelise tantsufestivali jaoks ülipikk aeg. Iseäranis väikeses provintsilinnas. Nii pikk, et võiksime rääkida juba fenomenist. Milline on püsimise retsept? Ikka tasakaalukus! Äärmusi pole siit mõtet otsida. Programm, mille paneb kokku Jorma Uotinen, pakub midagi nii spetsialistile kui tavalisele kuopiolasele.

«Maname nüüd näole rõõmsa ilme ja varume õigeaegselt piletid nii enesele kui oma külalistele,» kutsus kohalik ajaleht linlasi üles 1970. aastal, vahetult enne 1. festivali algust. Ligemale 40 000 kontakti, nagu on moodne ütelda – just nii palju on neid viimastel aastatel oletatud - kinnitab, et kuopiolane suhtub oma festivali jätkuvasti tõsiselt. Mis veelgi olulisem, publik on asjatundlik – ikkagi 40 aastat festivali juba.

10 000 piletist (hinnaskaala on 80 kroonist lastelavastuste ja 600 kroonini tippkollektiivide puhul) müüdi tänavu, majandussurutise kiuste, ära rohkem kui 8000, mis on igati korralik tulemus. Paralleelselt festivaliga on üles ehitatud nn festivalikool, ulatuslik tantsukursuste võrk, kus tänavu oli 700 osalejat. Lisaks off-programm. Tuhandeid huvilisi päevas kogus turuplatsile üles seatud festivalilava, tasuta mõistagi.

Lihtsalt võrratu Carlson

Kui ajaleht Savon Sanomat uuris enne kohalikke valimisi sealsetelt võimuliitudelt, kas linn peaks esindusürituse toetamist samas mahus – festivali eelarve on 12,5 miljonit krooni, millest linn katab kolmandiku - jätkama, vastasid eitavalt üksnes kommunistid - see olevat rikaste eralõbu! Kõik teised tõstsid esile Tanssii ja Soi olulist rolli Kuopio viimisel rahvusvahelisele kaardile.

Festivali põhiareeniks on kohalik linnateater, selle 414-kohaline saal, mis on kaasaegse tantsu vaatamiseks üks ääretult tänuväärne koht – kõigile nõuetele vastav, Estonia teatriga võrreldes oluliselt laiem lava ja pikad, järsult tõusvad pingiread.

Just seal andis tänavu kaks etendust ka Tero Saarinen – Carolyn Carlsoni omaaegse, 1983. aastal esietendunud ja kümne aasta jooksul moodsaks klassikaks tantsitud soolo «Blue Lady» uuslavastuse või taaskülastusega, nagu vihjab pealkirja juurde kuuluv «Revisited».

«Blue Lady» - tegu on teosega, mis mõtestab assotsiatiivselt naise eluringi, erinevad eluetapid ja vastavad meeleseisundid vahetuvad selles nagu aastaajad, pidevust ja kestvust sümboliseerimas lavasügavuses kõrguv puu -, kujunes ka festivali sisuliseks kõrgpunktiks.

Stopp, naise elu, aga naist tantsib mees? Nii see on – 66-aastane Carlson, ise soome juurtega, palus seda teha Tero Saarisel, keda ta nimetab üheks isikupärasemaks meestantsijaks maailmas. Miks nii? Aga miks ka mitte, näikse Carlson vastu küsivat. Lõpuks esitavad ka kabuki-teatris naiste rolle mehed – sel, tõsi, on ajalooline põhjus! -, pealegi on Saarinen seda Jaapanis ka pisut õppinud.

Tõepoolest, mingit sisulisemat kontseptsiooni või põhjendust kui vormiline ootamatus ja tõlgenduse üllatuslikkus siit otsida oleks tühi töö. Sest Saarinen on oma rollis lihtsalt võrratu, suleb skeptikulgi suu – küll naise riietes, ent igas liigutuses iseendaks jäädes.

Oluliseks kerkib muu - elu kevade, rõõm ja lootus, esimene suudlus ja süütuse kaotamine, unistused, nende luhtumine, melanhoolia, vanadus, ka hullumeelsus, lõpuks taassünd, kogu elu on olemas selles dramaatilises, geniaalselt lihtsa koreograafia ja struktuuriga soolos, millele sekundeerib Carlsoni abikaasa Rene Aubry muusika.

Tähelepanuks - seesama teos jõuab sügisel viie etendusega ka Helsingisse, aga vääriks kindlasti ka Eestisse toomist!

Moodsa klassika järele

Moodsat klassikat esindas Kuopios suurepäraselt ka Krisztina de Chateli vana soolo «Variatsioonid teemale» (Variaties op een Thema), mis pärineb aastast 1979 – seekord Massimo Molinari esituses. Philip Glassi minimalistlikku «North Stari» tõlgendati 12 minuti jooksul nn liiklusreguleerija kehakeele stiilis, praktiliselt üha koha peal keereldes, üksnes käsi kasutades. Täpne, puhas ja pingeline – justkui muusikasse valatud. Tähele tasub panna seda, millal sündisid esimesed Anne Teresa de Keersmaekeri Reichi-tõlgendused - alles 1980ndatel!

Õigluse huvides olgu lõpetuseks ära mainitud ka festivali ülejäänud põhiesinejad. La Compagnie Lionel Hoche – pisut tüütu puhas tants Prantsusmaalt, Dansgroep Amsterdam (Krisztina de Chatel ja Itzik Galili) – vähemalt tehniliselt täiuslik, Soome Rahvusballett – Jiri Kylian ja Mats Ek tuntud headuses.

Elu on näidanud, et Kuopiosse tasub sõita eelkõige moodsa klassika järele – ka kaks aastat tagasi valmistas suurima elamuse teos aastast 1981 - Maguy Marini «May B». Aga ära ei maksa unustada ka Vinskit ennast!

4 asja, mida teha Kuopios

•    Proovida kalakukko’t – Savo rahvusrooga. See on kalaga, peamiselt rääbisega täidetud leivapäts, mille suurus varieerub mõnesajast grammist mõne kiloni. Väga maitsev, iseäranis soojalt. Saadaval ka hotellide hommikusöögimenüüs.

•    Otsida Vinski jalajälgi ja härra Mõrumanni maja – Vinski ja pisikese Peetruse väljamõtlejale Aapelile ehk Simo Puupposele on püstitatud Kuopiosse ka monument, mis kujutab väikest poissi puu otsas turnimas.

•    Vaadata Viktor Barsokevitši fotokeskuse suvenäitusi – tänavu Bob Willoughby reklaamfotosid Hollywoodi staaridest, modellideks Audrey Hepburn, Frank Sinatra, Elizabeth Taylor ja Grace Kelly, pildistatuna 1950–1960ndatel. Asub sajandivanuses idüllilises puitmajas, mis lõhnab vana Kuopio järele

•    Kehastuda Matti Nykäneniks – ronida kuulsale Puijole mäele sealse suusahüppetorni otsa ja kujutleda end sooritamas 130-meetrist õhulendu. Ei, tänan – parem siiski mitte!