Konradiga Eestist Euroopasse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hendrik Toompere juunior mängib kunstnik Konrad Mäge erilise hingestatusega.

FOTO: Viktoria Toompere

Klassikaliste näidendite tegelaskujud on juba pikemat aega kunstnikke inspireerinud. Vastupidist mõju esineb harva. Ent Mart Kivastik on võtnud tükikese 20. sajandi alguse eesti kunsti ajaloost ja teinud sellest dramaturgiliselt usutava näidendi «Külmetava kunstniku portree», millega Eestist Põhja-Ameerikasse sõitnud MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. kostitas New Yorgi Eesti Majas kultuuripäevade publikut.

Juba 19. sajandi lõpupoolel küpsesid üksikud eesti kunstnikud teekonnal Peterburist Pariisi ja sealt edasi Rooma. Pärast 1905. aasta revolutsiooni valisid enam-vähem sama marsruudi mitmedki teised, tehes vahepeatusi Skandinaavias ja Saksamaal.

Toompere võim ja vägi

Kivastiku näidend algab ja lõpeb Tartu närvihaiglas, kus surivoodile seotud Konrad Mägi (1878–1925) arvab, et ta on Itaalias. Nende etteastete vahele on autor paigutanud portree raske iseloomuga taidurist, kelle tööd on tänapäeval kunstikogujate poolt kõrgelt hinnatud, ehkki mõnel võib-olla vaid selle sõna «kroonilises» mõistes.

Teistest tolle ajastu nimekaist loomeinimesist ilmuvad lavale Aleksander Tassa, Nikolai Triik ja (lühemas osas) Amandus Adamson. Ent juba esimeses pildis hakkavad muidu nagu mingi pühaliku oreooliga ümbritsetud eesti kultuuri suurkujud muutuma tavaliseks lihaks ja vereks.

Mitmed osalised kasutavad vulgaarseid väljendeid. Mägi käitub haigla personaliga ülbelt ja siivutult. Ka oma isa vastu on ta jõhker. Armu ei anta isegi siis, kui tuleb juttu vanemate kunstnike (Köleri ja Gallen-Kallela) töödest. Tartu linn, eestlased ja teisedki rahvad saavad halastamatu kriitika osaliseks.

Tassa võrdleb eestlasi ameerika neegritega: mõlemad vabanesid orjusest samal ajal, aga kui meid priiks lasti, ei mõistnud meie «oma vabadusega midagi mõistlikku pihta hakata». Pariisis väidab Mägi, et Eesti on «kauge, külm, pime, tühi, nõme, mõttetu maa». Norralased soojendavad jääpurikaks külmunud kunstniku uuesti ellu, aga Konrad sõimab oma päästjaid «sõnnikuks».

Selliselt karmilt realistlik ja põhiliselt traagiline sisu on aga asetatud kergelt mängleva teatraalsuse vormi. Tegevuse aeg ja koht muutuvad silmapilkselt ja sageli üsna ootamatult. Osatäitjad, moondudes ühest rollist teise, vahetavad laval riietust. Repliikide vahele on põimitud jutustavaid tagasivaateid ja loenguvormis lektüüre.

Kivastik kasutab isegi teatrit teatris, eriti kui noor Mägi harjutab oma näidendit, mille tegelaste nimed Nalja Mart ja Kalja Pärt meenutavad Kitzbergi esimese lavalise pääsukese pealkirja «Punga Mart ja Uba-Kaarel».

Kõik see annab Kivastiku näidendile erilise löögijõu, mida omakorda võimendab Aleksander Eelmaa režiikepi all liikuvate näitlejate kohati üdini humoorikas mäng ja peategelast kehastava Hendrik Toompere juuniori otse üliinimlikult pingestatud keha ja hääle valitsemine.

Toompere juuniori Konrad Mäe kuju evib müütilist mõõdet. Selle hingestatust söandab kodumaise teatriga vaid põgusalt tutvunud siinkirjutaja pidada veelgi intensiivsemaks kui näiteks varalahkunud Evald Hermaküla näitlemist.

Rahvusvaheliselt paigutaksin Mäe osatõlgenduse samale tasemele legendaarse Jerzy Grotowski Teatrilaboratooriumi tippnäitleja Ryszard Cieslaki etteastetega, nagu näiteks Calderoni «Kindlameelses printsis».

Naerust otse eleegiani

Aleksander Tassa osa suhtes, nii nagu Kivastik selle kirjutas ja Sulev Teppart selle ette kandis, lubatagu hellitada mõningaid eelarvamusi. Kahtlemata kasutas autor Tassa kuju vormimisel materjale, mis siin ei ole kättesaadavad.

Ent kui lugeda tema peenutseva kõnepruugiga juugendlikke novelle ja näidendeid, jääb Tassast pisut teistmoodi mulje. Olgu sellega kuidas tahes, sobis alatasa närveldav Teppart Konradi lähima sõbra pikka rolli küllaltki veenvalt, ehkki ta kõneledes kohati kiirustas, mistõttu nii mõnigi rida teksti läks kaduma.

Teistest osatäitjaist võlusid publikut Pariisi kohvikus ettekandjana sehkendav ja «linnukest» kehastav Eva Püssa ning eriti humoorikalt aeglaste norralastena esinevad Raimo Pass ja Hendrik Toompere seenior, kelle etteasteid ilmendasid oletatavasti lavastaja Aleksander Eelmaa näpunäidetele tuginev minimaalsete, ent efektsete rekvisiitide kasutamine (lahtise musta vihmavarju kandmine Pariisi kohvikus) ja samuti piskuga toime tulnud lavakujundus (valgest marlist lumine Norra).

Lava tagaseinal rippus suur reproduktsioon Tartu närvihaiglas Napolist Sitsiiliasse minevat reisiaurikut ootava kunstniku maalist «Laevad Veneetsias», millest tuleks eraldi peatükk kirjutada. Mis aga toimus laval selle taiese taustal, viis pärast südamepõhjast tulnud naerupuhanguid südantlõhestavalt lihtsa, ent eleegilise lõpuni selle sõna kõigis tähendusis.

Tassa: «Millal laev läheb?»

Arst: «Juba läks.»

Õde: «Praegu on ta juba merel».

    Tagasi üles