Film, mis puges läbi vasktorude suurele ekraanile

Arvo Kukumägi (1958-2017) Foto: Luxfilm

Tahte triumf – võiks öelda reedel kinoekraanile jõudva uue Eesti noortemängufilmi «Mis iganes, Aleksander!» kohta.

Film, mille materjal sai üles võetud juba 2003. aasta suvel, algkapitaliks pedagoogikaülikooli toonase 3. kursuse filmitudengi, soomlanna Maiju Ingmani isiklik raha ja õppelaen, jäi vaatamata autori jõupingutustele seisma – lihtsalt raha selle lõpetamiseks ei jätkunud –, kuni Luxfilmi stuudio selle neli aastat hiljem oma hõlma alla võttis ja välja aitas tuua.

150% autorifilm

«Esiteks, see meeldis meile. Ja teiseks – nii suur töö oli juba ära tehtud, jäi üle vaid i-le punkt panna. Maiju ise oli juba peaaegu et lootuse kaotanud,» ütleb produtsent Anu Aun ja lisab, et «Mis iganes, Aleksander!» on kõige väiksema eelarvega täispikk Eesti mängufilm, mis pärast taasiseseisvumist kinolevisse on jõudnud.

Kui suur on filmi täpne eelarve, ei oska öelda isegi Maiju Ingman. Ta arvab, et poole miljoni krooni ringis. (Võrdluseks: aastaid tagasi peaaegu et nulleelarvelise filmina välja reklaamitud «Malev» läks lõpuks maksma üle miljoni.)

Kindel on, et kultuurkapital toetas filmi kokku 300 000 krooniga: 50 000 anti võtete lõpetamiseks ja 250 000 helindamiseks. Filmi sihtasutuse raha mängus ei ole. Lisaks on Luxfilmi omafinantseering ja Hansapanga 47 000-kroonine toetus, mis kulus põhiliselt muusika autoriõiguste eest tasumiseks.

Ülejäänu, nagu öeldud, tuli Ingmani enese taskust ja seda ta kokku lugeda ei oska. Või ei taha. «Ma ei viitsi selle jamaga enam tegeleda, unustatud asi,» nendib ta lakooniliselt.

Mõistagi on pidev rahapuudus mõjutanud otseselt ka filmitegu, näiteks jagunes 17 võttepäeva koguni nelja kuu peale ja operaatoreid tuli lõpuks kokku kolm, lisaks Mait Mäekivile Ants-Martin Vahur ja Janek Karakats. Või et ühtaegu filmimisega tuli seda ka produtseerida. «See väsitab ära, sa peaksid näitlejaga töötama, aga selle asemel oled sa zombi,» nimetab ta.

Peale Anu Auna, kes, tõsi, sekkus alles järeltootmise faasis, pole «Mis iganes, Aleksandril!» õiget produtsenti olnudki – küll on üritanud üks ja teine, aga ikka loobunud, pärast järjekordset edutut rahataotlust. Ingman palub eraldi esile tõsta nelja tegevprodutsenti, kes heast tahtest on abiks olnud – Kristi Leppikut, Kalev Hillerit, Jaanis Valku ja Maarit Nõmme.

«See on rohkem autorifilm kui autorifilmi mõiste ise,» tõdeb ta.

Inspiratsioon Eestist

28-aastasel Ingmanil, kes õpetab filmi (Rakveres asuvas Athena-koolis – TT) ja jätkab nende tegemist ka ise (viimaseid dokumentaale «Tagasitulek koju» räägib Eestis sündinud ja Iisraelis elavast heliloojast Avi Benjaminist – TT), on 2007. aasta sügisel kunagise tudengitööga raske suhestuda.

«Lihtsalt, teema pole minu enese jaoks enam aktuaalne. See oli aktuaalne pärast keskkooli, siis, kui see stsenaarium on kirjutatud – peategelase karakter on täpselt minu nägu –, praegu on teised teemad peale tulnud.»

Tagasi Soome pole Ingman sõitnud, pole sellele isegi mitte mõelnud. «Eesti meeldib mulle endiselt, ehkki Tallinn on väga kapitalistlik. Soomest ei saa kunagi nii kapitalistlikku riiki, mentaliteedilt, ma mõtlen. Eestlased põevad seda eurohaigust, hirmsat materialismi, neil on illusioon ka Soome kohta. Palun, minge elage seal kümme aastat! Kõik on ilus, mugav ja turvaline, aga... inspiratsiooni ei ole, vähemalt minu jaoks mitte. Kõik need stsenaariumid, mille ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud Eestis, mitte Soomes.»

Mida ta Eestist leiab? «Kontraste. Need hakkavad silma, ei pruugi meeldida, aga nad... inspireerivad,» kostab head eesti keelt kõnelev soomlanna vastuseks.

Uus Eesti film

«Mis iganes, Aleksander!»

Režissöör Maiju Ingman

Alates 7. septembrist

Tallinnas Sõpruse kinos

Aus noortekas

«Mis iganes, Aleksander!» ei ole vigadeta film. Õigupoolest võiks norida küll ja küll. Aga... see on aus film. Film, mis ei veiderda, flirdi ega taha olla suurem, kui ta on. Ekraanilt paistab noore inimese seletamatut maailmavalu ja suutmatust leida elule mõtet. Elule, mis oleks päris ega seisneks karjääris või pererutiinis.

«Mis iganes, Aleksander!» on huvitav ka Jan Uuspõllufilmi ja Kadri Kõusaare «Magnuse» kontekstis, olles omamoodi kummagi temaatiline süntees. (Meenutagem: film on vändatud 2003!)

Aleksander (Jaak Prints), kes ei tea, mida pärast kooli lõppu eluga peale hakata, sõidab koos onuga (Arvo Kukumägi) Võrumaale viimase venna (Arvo Raimo) juurde, kes on kummalise eluviisi tõttu perekonnast välja arvatud – sealjuures kohtutakse kõikvõimalike persoonidega, kelle mõjul langetab Aleksander edasise suhtes otsuse.

Filmile eelneb Anu Auna lühimängufilm «Indigo tuba», mis räägib loo unistamise ja reaalsusetunde õhkõrnal piiril käimisest. (PM)