Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viienda võimu kants

Julian Assange (Benedict Cumberbatch) ja Daniel Berg (Daniel Brühl) jälgivad kaasvõitlejate abiga oma loodud koletist infovabaduse eest võitlemas. FOTO: Kaader filmist

«Viies võim» sarnaneb, kui ainult viimase aja menukite seas otsida, ehk enim Aaron Sorkini seriaaliga «Newsroom», kus tavapärase suhtedraama taustal lahatakse kõigile tuttavaid uudislugusid. Piisavalt lähedalt, et midagi mäletada, piisavalt kaugelt, et juba rahuliku pilguga jälgida.

Julian Assange’i ja Wiki­leaksi lugu on samamoodi veel värske ja areneb edasi. «Viiendas võimus» on Assange infovabaduse eest võitleja, kes iseenda mõtete ja tegude vangi langeb. Film on dramaatiline, kuid paraku kahetsusväärselt pinnapealne. Režissöör Bill Condon sihib oma filmiga ilmselgelt võimalikult laia publikut, nii on aga kaduma läinud suur osa põnevast ja intrigeerivast loost.

«Viies võim» põhineb Wikileaksi endise kaastöötaja Da­niel Domscheit-Bergi mälestusteraamatul «Wikileaksi telgitagused: maailma kardetuimat veebilehte tegemas» (ilmunud eesti keeles) ning David Leigh’ ja Luke Hardingi raamatul «WikiLeaks: Inside Julian Assange’s War on Secrecy» ning järgib nende jutustatavat lugu üsna truult, otsides vaid võimalusi, kuidas tegevustik haaravamaks mängida.

Filmi avaminutid toovad vaataja läbi trükimeedia kõrg­aja interneti valitsemisaja algusesse ning lõpuks 2010. aastasse. Erilise tähelepanu all on Briti päevaleht Guardian, mis erinevalt suurest hulgast teistest väljaannetest ei kiirustanud täpsuse huvides ajaloo suurimat infoleket ummisjalu kajastama. Muidugi saab oma osa filmis Wikileaksi asutamine, läbi käiakse nende peamised lekitamised, et kõik selge oleks.

Filmis on tunda «Sotsiaalvõrgustiku» mõjusid, tuginetud on mitmetele teistele mitte just väga glamuurset maailma lahkavatele linateostele, kõik selleks, et klaviatuuride taga istuvad inimesed seksikad ja nende tegevus põnev paistaks. Nii kasutab «Viies võim» mitmeid trikke, visualiseerides elektroonilist maailma ning muutes IP-aadressid elavaks. Stseenid on nauditavad, kuid neist hoolimata kipub film siiski pisut tühjaks jääma.

Päriselt iseendasse kadumisest päästavad «Viienda võimu» selle osatäitjad, kelle õlul film, kui efektidega trikitamisest mööda vaadata, pea täielikult püsib. Benedict Cumberbatch Assange’ina ja Daniel Brühl Wikileaksi eestkõneleja Daniel Bergina toovad esile selle, mida film muidu suure tõenäosusega ei suudaks, nende tegelaskujud loovad pooleldi koletise, pooleldi kangelase.

Cumberbatch tabab perfektselt Assange’i, nii palju kui vaataja teda ette oskab kujutada, tuues esile tema isiksuse eri poolused, tabades tema võlu, jätmata välja tumedamat ja kahtlasemat poolt. «Viies võim» jääb Cumberbatchile isegi kitsaks, laskmata tal näidata, mida ta suudaks, midagi, mida «Sherlock» võimaldas oma senise kuue osaga palju rohkem.

Film jääb ohutult erapooletuks ja tagasihoidlikuks, jõudmata nüanssideni, mida Assange’i lühike karjäär meediapersoonina võimaldaks. Käimasolevatele protsessidele annab film küll vihje, pigem püüab aga ebamugavamatest teemadest kõrvale põigata.

Midagi jääb filmi käsitluses kripeldama, kuid lõpuks on «Viies võim» siiski mõnuga vaadatav, kuigi toob esile ehk isegi rohkem näitlejate omavahelisi sädemeid kui loo enda tulevärki. Peter Capaldi Guardiani tõreda toimetajana särab lausa uutes kõrgustes, kuigi ehk mälestus temast komöödias «The Thick of Iti» lisab filmile pisut juurde.

Puudustest hoolimata jääb «Viies võim» intelligentseks, tegelastekeskseks filmiks, mis on valinud suhtelise tagasihoidlikkuse, kuid mängib olulisemad hetked Wikileaksi loost siiski välja. Isegi kui mõni õhku visatud pall jääb kinni püüdmata.

Film

«Viies võim»

(«The Fifth Estate»)

Dreamworks SKG, 2013

Kinodes alates 18. oktoobrist

Tagasi üles
Back