Arkaadia öö mälestuste tagantvalguses

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Rein Veidemanni uut teost «Arkaadia öö» on nimetatud Veidemanni best of’iks. Kogumik koosneb varem peamiselt ajakirjas Looming ilmunud novellidest (millest «Kõnekirjutaja» sai 2012. aastal Loomingu preemia), kuid sisaldab ka uut materjali.

Teose teine osa – nimilugu «Arkaadia öö» ja veel kaks pikemat novelli – moodustab lühiromaani, kus kesksel kohal on tegelased Martin Heiden ja Hanna Maarend. Tegelaste komplitseeritud suhe parafraseerib muuhulgas filosoofi ja politoloogi Hannah Arendti ja filosoof Martin Heideggeri armastus- ja sõpruslugu. Kuid mitte ainult.

Veidemann on kirjandusteadlane, st teadlik kirjutaja, kes väldib üheplaanilisust. Nii on ka selles teoses olemas tugev autobiograafiline alge, mis on segatud fiktsiooniga, mis omakorda seguneb kokkumiksitud prototüüpsete tegelaskujudega ja rohkete intertekstuaalsete viidetega Euroopa kultuurilukku.

Veidemann kirjutab intelligentsele inimesele, ja nagu ütles raamatu esitlusel Jarmo Virmavirta, Soomes on veel mõned intelligentsed inimesed, keda Veidemanni romaan võiks huvitada. Aga selliseid lugejaid läheb vaja ka Eestis.

Kuigi Veidemann kirjutab küllalt ladusalt, on tema laused sageli tähendustest üle koormatud ning see eeldab teritatud kaasamõtlemisvõimet. Romaan ja novellid on üles ehitatud tugevale kujundlikkusele, mis muudab teksti väga kirjanduslikuks. Peakujundiks on mõistagi Arkaadia, mis on ju teatud mõttes kujundite kujund ja ideaali tähistaja. Ning romaanis on Arkaadia-motiiv läbi mängitud rohkeid tähendusvälju kasutades.

Kuid kujund, mis mind jäi kõige enam kummitama, ilmus välja hoopis leheküljel 144: «mälestuste tagantvalgus». Mälestused on Veidemanni teose kandev kihistus, kuid tagantvalgus seab need mälestused hoopis teise positsiooni. Sest mida teeb tagantvalgus? Pimestab. Loob sürrealistliku efekti. Ebamäärastab asjade piirjooned, tekitab nende ümber justkui aura ega lase eristada kõiki detaile. Ning mälestused, mida meile teoses esitatakse tõelistena, lähevadki nihkesse.

Eriti hästi tuleb kujund ilmsiks romaani lõpus, kus Heiden istub kinos ning film, omalaadne ekraanile langev tagantvalgus, parafraseerib teatud moonutustega tema oma lugu.

Millest Veidemann tegelikult kirjutab? Ma arvan, et kirjanik seda ise alati ei teagi. Ta arvab muidugi, et kirjutab seda, mida on otsustanud. Ta mängib tekstiga, komponeerib osavalt, eriti kui ta on kirjandusprofessor. Aga millest kirjutab tema alateadvus? Mis on tema sisemine salajane kinnisidee, miks on paljude autorite teostes sageli nii, et tundub, nagu kirjutaksid nad alati ühte ja sama raamatut?

Minu meelest on Veidemanni üks püsiteemasid vabadus. Mida tahab Hanna tegelikult? Olla iseseisev, olla vaba. Ta tunnistab seda otse, lausega «vabadus võib olla ka ilmaolek. Et sult on ära võetud mitte ainult võimalus, vaid ka võimaluse koht». Olgu või ilmaolek, aga ikkagi tituleeritud kui vabadus.

Ja mida tahab Heiden? Osta «režiimile teenuse osutamise» eest endale vabadust. Säilitada enese üle otsustamise õigus selle hinnaga, et ei peaks kunagi vaatama oma laste silmadesse ega andma neile aru iseendast. Kas mitte tema arutlused piiridest, korrast ja kaosest ei taandu samuti küsimusele totaalsest vabadusest ja selles kätkevas ohust muutuda kaoseks?

Lõpulõigus sisse toodud Hamleti-motiiv kinnitab mu meelest seda veelgi. Sest ka Hamleti põhiküsimus käis ju tahtevabaduse ja vaba tahte kohta. Ja see on punkt, kus igaüks – iga lugeja – peab ise raamatus (ja endas) selgusele jõudma.

Raamat

Rein Veidemann

«Arkaadia öö»

Eesti Keele Sihtasutus

2014