Korralik, kuid suurema sära ja särtsuta operetilavastus

Estonia uus «Tsirkusprintsess» maitses oma kolmandal etendusel nagu natuke liiga magus ja soe ning pisut liisunud lastešampus.

Operett, mis hakkas žanrina meie rahvusooperi repertuaarist läinud kümnendi teisel poolel vaikselt välja vajuma, on viimaste aastatega oma positsioone tugevasti parandanud. Publik võttis hästi vastu Mart Sanderi lavastatud «Silva» (2010) ja «Savoy balli» (2014), väljamüüdud etendustega alustas uue aasta esimestel päevadel oma elu Estonia mängukavas Imre Kálmáni «Tsirkusprintsess», mille pani lavale sakslane Thomas Mittmann.

Kuid sarnaselt Sanderi töödega põhineb ka «Tsirkusprintsessi» kassamenu mingitel muudel faktoritel (hea turundus? publiku taastärganud operetivajadus?) kui lavastuse igakülgne kunstiline õnnestumine.

Operett on aristokraatliku glamuuri, kergemeelse elutunnetuse ja heasoovliku satiiri kehastus multižanrilises teatrikeeles. Ideaalis peaks see mõjuma kui joovastav vahuvein. Kuid Estonia uus «Tsirkusprintsess» maitses oma kolmandal etendusel (14. jaanuaril) nagu natuke liiga magus ja soe ning pisut liisunud lastešampus. See oli rohkem rituaalitäitmine kui asi ise.

Estonia operetiosakond avas käimasoleva kümnendi «Nahkhiire» lavastusega (2010, lavastaja Michiel Dijkema), mille režiikeel ületas paljude meelest hea maitse piire. Värske «Tsirkusprintsess» on selle täielik vastand nii sisus kui vormis, nii heas kui halvas: lugupidav teose ja publiku suhtes, turvaliselt kombekas ja tehnilises mõttes korralik, kuid isikupäratu ning suurema sära ja särtsuta.

Mittmann on hoidunud lavastajana pigem tagaplaanile, püüdnud aupaklikult rõhuda allikmaterjali väärtustele: teost pole ümber dramatiseeritud ega visuaalselt nüüdisajastatud, mängu on jäetud võtmata nii päevapoliitiline satiir kui ka jämekoomika, tegijate fantaasia on töötanud (teadlikult?) väga madalatel tuuridel. Selline lähenemine elimineerib küll suuremad maitsevääratused, kuid – nagu Estonia «Tsirkusprintsessi» näitel selgub – ühtlasi ka võime ja võimaluse pälvida publiku kõrgendatud tähelepanu ning kestvamat rahulolu.

Kõik operetile «kohustuslikud» komponendid on siin olemas, ent puudub õige sisemine vedru, mille energia erinevaid lavastuskihte elektrifitseeriks. Lüüriline liin on dramaturgiliselt äpardunud juba originaalis, sest armastuse puhkemist ja arenemist publikule ei näidata, see jääb kahe vaatuse vahele, vaheajale. Estonia uusversioonis napib lisaks romantikale veel nii dramaatikat, koomikat, satiiri, glamuuri kui ka visuaalset mastaapsust – need on jäetud lavastuslike vahenditega suureks mängimata.

Idülliline, sentimentaalne ja staatiline

«Tsirkusprintsess» on Mittmanni lavastuses operetižanri vajaduste ning võimaluste kohta natuke liiga idülliline ja sentimentaalne, selles puudub joovastav kergus ja kerglus. Eelesitatud hinnangute puhul eelduseks võetud raskesti sõnastatavale (ning, mis seal salata, veel raskemini teostatavale) ideaalile vastas Estonia uus operett minu meelest kõigest kolmes kohas: ballipildi husaaride kvartetis ja Vene tantsus (koreograaf Marina Kesler) ning 2. vaatuse 2. pildi subretipaari ja buffa’de kõnedialoogides.

Kunstnik Gilberto Giardini (Saksamaalt) on disaininud mitmed stiilsed ja värvikirevad kostüümid (eriti nimitegelase omad), mis vastavad igati teose sisule ja žanrile, kuid tema loodud lavakujundus annab tugeva panuse lavastuse staatilisse üldmuljesse. Suuremat dünaamikat ja mastaapi (sh vertikaalset mõõdet) oleks soovinud just tsirkuse- ja ballipilti. Fantaasiavaese säästulahenduse mulje jättis kogu avavaatuse mahamängimine tsirkuse fuajee keskkonnas. Dekoratsioonide vähest rolli atmosfääri loomisel kompenseeris julgelt ja leidlikult Anton Kulagini kontrastirohke valguskujundus.

Lavastaja arglik katse kasvatada tsirkus kui keskkond kogu lavastuse katuskujundiks jäi poolele teele. Klounide ja akrobaatide veider zombi-sammudega aegluubis koreograafia Mister X-i lüüriliste aariate ajal, mis pidanuks seda looteseisundis metafoori semantilise sisuga täitma, mõjus oma parodeerivas(?) metatasandilisuses maitsetu, kohatu ja arusaamatuna ning töötas selgelt vastu helilooja ja libretisti kunstilistele kavatsustele.

Laulukoori tüdrukute avavaatuses ette kantud tantsud tulid välja nagu juhtus: osa numbrite prooviperiood oli jäänud kas poolikuks või sootuks vahele. Huvitav, miks ei olnud rahvusooper pidanud vajalikuks ja võimalikuks kasutada läbivalt professionaale balletitrupist (nagu seda tehti suure eduga 2. vaatuse Vene tantsus)?

Vajab tuunimist ja sissemängimist

Orkester (dirigent Jüri Alperten) kõlas pisut liiga melanhoolselt ning kippus sageli lauljaid katma. Solistide ansamblis ei andnud korralike osade summa paraku kokku ühtlaselt toimivat tervikut. Janne Ševtšenko puhul on välisele veetlusele lisandunud iga peaosaga (eelmised olid «Silvas» ja «Savoy ballis») järjest enam lavalist veenvust. Jätkuvalt on tal aga suuri probleeme vokaalse diktsiooniga; sellele «aitab» jõudsalt kaasa asjaolu, et tema häälekasutus on operetilava jaoks liiga suurooperlikult lai ja forsseeritud.

René Soom tegi väga ilusa osatäitmise – tundub, et lüüriline märter Mister X sobib rollina tema loojanatuuriga paremini kui elumehed, keda ta sageli on kehastanud. Ometi jäi tema X oma sissepoole pööratuses kuidagi kuivaks ja elutuks, omaenese üksikule saarele.

Väino Puura osatäitmine oli operetilikult hoogne, kuid pensionieelikust kiimas printsi rolli kohta, mis pidanuks pakkuma positiivsetele tegelastele dramaturgilist kontrasti ning publikule väljanaermisvõimalust ja moraalset üleolekutunnet, natuke liiga sümpaatne ja muhe. Tema karakteri buffa-register oli lavastajal lõpuni avamata jäänud – see oli rohkem karikatuuri visand kui lõpetatud pilt.

Tõnu Kilgase ja Riina Airenne tegelaskujud olid selles mõttes parema fookusega. Kiitust väärib ka subretipaar Urmas Põldma ja Hanna-Liina Võsa, kelle ülesastumised tõid lavale elu, mida esipaari flegmaatiline suhe ja suhtlus endas eriti ei sisaldanud. Kusjuures Põldma esinemisse on (kaotatud kehakaalu kompensatsiooniks?) lisandunud viimasel ajal täiesti uut positiivset kvaliteeti, vabanemist vanadest stampidest.

«Tsirkusprintsess» vajab lavastusena veel pisut tuunimist ja sissemängimist. Ning seda sissemängimise aega jagub talle ilmselt mitmeks hooajaks.

ARVUSTUS

«Tsirkusprintsess»

Imre Kálmáni operett kahes vaatuses

Julius Brammeri ja Alfred Grünwaldi libreto, Thomas Mittmanni dramatiseering

Laulutekstide tõlge: Peeter Volkonski

Maailmaesietendus 26. märtsil 1926 Theater an der Wienis

Esietendus 3. jaanuaril 2015 rahvusooperis Estonia

Dirigendid: Lauri Sirp, Jüri Alperten, Kaspar Mänd

Lavastaja: Thomas Mittmann (Saksamaa)

Kunstnik: Gilberto Giardini (Saksamaa)

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Koormeister: Elmo Tiisvald

Vene tantsu koreograaf: Marina Kesler

    Tagasi üles