Värvikate loomade nauditav romaan

Üks raamatu kangelastest, kerakala ehk fugu.

FOTO: Erakogu

Pelgan veidi kogumikke, mis sisaldavad loetelu loomaliikidest, masinatest, tavakehadest koos seletustega igaühe juurde. Neis kipub jääma vajaka süsteemsusest, ühendatusest, vastuseta jääb küsimus, mis punub humalavõrse ümber puuoksa päripäeva spiraali. Lähemal vaatlusel selgub, et Hendersoni mahukas töö selline ei ole. Seda  raamatut võib nautida kaheti. Lugeda kui imetabaste loomade kirjeldust või siis otsida selles looduse imetabast võimet kõik ootamatudki nähtused  kokku põimida või siis nautida seda, kuidas osav pajataja oskab oma juttu veeretada täpselt sinna, kuhu soovib, alustagu ta siis millisest loomast tahes. See on teadusromaan loomade romaanidest: omavahelistest ja inimesega.

Tellijale

Eesti keeles on kahjuks kadunud raamatu sümmeetriline ilu: loomad on esitatud inglise keeles tähestiku järjekorras. Samas on valitud loomal kuju, mis võimaldab temast joonistada vinjeti tähest, millega algab tema ingliskeelne nimetus. Tunnistan, et selle sümmeetria peale tulin alles lõpupoole.

Kogu see ekvilibristika viitab otseselt Jorge Luis Borgese süsteemidele, mida autor oma eessõnas ka ei eita, kogunisti tsiteerib. Bestiaarium oli keskajal raamat, mis sisaldas loomade kirjeldusi ühes allegooriliste seletustega. Borgeselt ilmus 1967. aastal «Imaginaarsete olendite raamat». See raamat inspireeris Inglismaal Oxfordis elavad keskkondlast ja ajakirjanikku Caspar Hendersoni nõnda, et võttis ette kirjutada oma bestiaariumi, mis juba enne 2012. aastal ilmumist kogus hulga auhindu nagu ka pärast ilmumist. «On lootust, kuid mitte teie jaoks,» kuulutas Franz Kafka ja seda lauset on Wikipedias nimetatud Hendersoni lemmikuks. Õnneks tuleb raamatust välja vastupidine. «Kui lootust on, siis teie jaoks,» julgen sõnastada.

Tagasi üles