Parim muusika ja terav huumor pandimajas

«Pandimaja».

FOTO: Kaader filmist

PÖFFi Tridensi debüütfilmide võistlusprogrammis parima muusika auhinna võitnud «Pandimaja» on mõnusa kuiva huumoriga vürtsitatud hoogne lugu Melbourne´i äärelinnas Footscrays asuvast pandimajast. Selle karismaatilisest teenindajast Les Underwoodist, tema nohiklikust abilisest Dannyst ja nende igapäevastest klientidest. Elav ja värviline sisselõige multikultuurse äärelinna igapäevaellu, kust ei puudu ka veri ja pisarad.

Filmi autoriteks on karismaatiline duo Austraaliast: režissöör Paul Ireland ning stsenarist, produtsent ja filmis sedasama Dannyt kehastanud Damian Hill. Ireland on tegelikult šotlane, kes elanud Londonis ja näidelnud briti telesõudes 20 aastat. Austraaliasse kolis ta seitse aastat tagasi ning jätkas seal näitlemist.

Paul, miks te otsustasite keset oma näitlejakarjääri korraga ise filmi teha?

Ireland: Mängisime koos Damianiga ühes teatrisõus ja saime sõpradeks. Ühel päeval palus ta mul lugeda stsenaariumit, mille ta oli kirjutanud. Lugesin ja leidsin, et see oli väga hea. Ja siis otsustasime selle valmis teha.

Hill: Ma arvan, et keegi teine ei oleks seda kunagi produtseerinud. Ning sel ajal oli meil olemas ka raha, nii et otsustasime selle ära teha. (Pandimaja on sõltumatu film, kus enamus raha tuleb tegijate eneste taskust – E.K.)

Ireland: Ning siis oli meil vaja režissööri ning ma otsustasin, et hea küll, lavastan selle ise. Sest see on ju draama, mis seisneb töös näitlejatega. Selle filmi süda on saada stseenidesse sisse emotsioon. Kuna ma olen 20 aastat näitleja olnud, siis tean, kuidas seda teha. Peale selle olen ma alati tahtnud lavastada.

Damian, kuidas sündis stsenaarium?

Hill: Mina kirjutasin selle ning siis arendasime seda koos Pauliga kaks aastat. Üleüldse kogu ettevalmistus enne võttesse minekut kestis kaks aastat. 

Ireland: Me lõime selle jaoks ka päris oma produktsioonikompanii: Toothless Pictures.

Filmi tegevus toimub Melbourne´i värvikas äärelinnas Footscrays. Kas te olete ise sealt pärit?

Hill: Mu ema kasvas üles Footscrays. Toona oli see itaalia ja kreeka immigrantide linnaosa, millest hiljem sai vietnamlaste linnaosa ja nüüd elavad seal aafriklased.

Ireland: Üldiselt on selliseid värvikaid eeslinnu, mis suurtele linnadele nii lähedal oleksid, vähe säilinud. Footscray on Austraalias üks väheseid.

Nii et tegevus põhineb mõneti dokumentaalsel materjalil?

Ireland: Ei, seda päris ei saa öelda. Selles piirkonnas on üldse väga palju pandimajasid. Kuid meie ehitasime üles päris oma pandimaja, aga sellel tänaval oli neid muidu veel kolm kuni neli. Seal on see tavaline elustiil, kuna inimesed on nii vaesed, et pankades neile enamasti laenu ei anta. Ning tihti ei minda seal pandimajja selleks, et osta alkoholi või narkootikume, vaid et saada raha esmaste tarbekaupade ostmiseks.

Damian, kuidas te karakterid lõite?

Hill: See paar poisse, kes kogu filmi vältel tänaval istub, on kutid, keda ma teadsin, ülejäänud mõtlesin lihtsalt välja. Need kaks on filmis muidugi ka mitu korda lahedamad kui päriselus. Üks on Liibanonist ja teine Itaaliast ning nad lõpetavad üksteise lauseid. Selles on midagi filmilikku.

Kas otsustasite Danny rolli endale võtta juba siis, kui stsenaariumit kirjutasite?

Hill: Jah, loomulikult! Väga egoistlik, aga ma tõesti kirjutasin selle rolli endale. Ma olen samuti varasemalt näitleja olnud, ja nii me ju ka Pauliga kohtusime.

Ireland: Näitlejal on tihti Austraalias raske tööd saada ning kui kirjutad hea stsenaariumi, siis miks mitte ise selles ka mängida. See pole küll autobiograafiline, kuid Dannys on kõvasti Damiani.

Hill: Jah, kui keegi mind tõesti väga hästi teaks.

Paul, milline oli teie kogemus näitlejana teisi näitlejaid juhendada?

Ireland: Ma väga nautisin seda protsessi. Ma saan aru näitleja elust ja sellest, millest ta tööd tehes läbi läheb. Kõige olulisem on filmis näitlejate valik. Ning mina sain endale väga head näitlejad ning pärast lasin neil lihtsalt olla ja luua ja mängida. Ma ei tahtnud väga palju dikteerida, kuidas midagi teha.

Te ei saanud kusagilt raha. Nii et see on tehtud täiesti teie enda rahaga?

Ireland: Mitte päris. Meil oli mitmeid erainvestoreid, kellele me oma ideed tutvustasime ja kes meisse uskusid. Kuid loodetavasti hakkame kohe ka raha tagasi saama. Näiteks on meil juba leping Austraalia levitajaga. Ja loodame veelgi lepinguid saada.

Mida arvate PÖFFist?

Ireland: Imelise atmosfääriga festival! Inimesed on armsad, neil on kirge filmi vastu ja ülihea naljasoon.

Hill: Jah, eestlased on küll väga reserveeritud, aga selle kesta all nad on nii soojad ja saavad naljast aru. Üsna atraktiivne kombinatsioon.

    Tagasi üles