Lucia ja hullus – kumb valis kumba?
«Lucia di Lammermoori» värske lavastus asendab allikteose romantilise paatose psühhoanalüütilise diagnoosiga

«Lucia di Lammermoori» keskmes on ühe naise saatus.

FOTO: Maris Savik

Iga klassikustaatuses ooperihelilooja loomingu esitamine kipub millegipärast ikka lainetena käima. Gaëtano Donizetti muusikadraamad, mida Eestis eelmisel kümnendil minu mäletamist mööda kordagi lavastatud pole, on viimase viie aasta jooksul ilma ühegi objektiivse põhjuseta (nt helilooja ümmargune sünni- või surma-aastapäev) siin publiku ette jõudnud koguni neljas uuslavastuses. Neist viimasena esietendus Vanemuise väikeses majas «Lucia di Lammermoor».

Tellijale

Vanemuise uusversiooni autorid on lavastaja Roman Hovenbitzer ja kunstnik Roy Spahn Saksamaalt – samad mehed, kes tõid viis aastat tagasi siinsamas välja fantaasiaküllaste ruumilahendustega ning meisterlikult muusikasse lavastatud kelmika tõlgitsuse «Maria Stuardast».

Sarnaselt sellega ei hülga nende käsitlus ka «Lucia» puhul allikteose realismi ja romantismi täielikult, kuid püüab lavastuslikku teist plaani kasutades lisada ooperile psühholoogilist keerukust ja uudsust (dramaturgilised lisandused), mängulisust (anakronistlikud ja eklektilised kostüümid) ning autoripositsiooni sisaldavat nüüdisaegset «kunstilisust» (tinglikud dekoratsioonid ja kujundi staatuses rekvisiidid).

Tagasi üles