Luule hetk - hetk luules

Ene Mihkelson

FOTO: Peeter Langovits

Ene Mihkelson «Lühis»

1.

Kui footon on footoniga korra kokku puutunud

mõjutab ühe mõõtmine teist isegi saja neljakümne

nelja kilomeetri kauguselt Nagu mäletaksid nad teineteist

Põimingud toimivad

Vaatlejata neil omadusi ei ole

Ma olen niitpeeni uduterasid näinud Lainena hõljumist

Rohkemaks ei ole suuteline mu silm Kuid millegi võõra

ja õudse võimatut ligidalolu olen tajunud

Kardan neid mõistmishetki mis aset ei leia

Välistavat mõistus mu enese peas

Tahaksin hüüda appi aga ei tea seda keelt

Mu häälel pole kandvust Ei kaja

Kes vaatleb mind tõeliseks

2.

Võib-olla on see inimihus vohama pääsenud

rakk mis kehutab tapma

Aeg-ajalt vilksatav headus on reeglipäratu

juhus Miks muidu ehitame üles varemeid

Kõnnime luudel Sööme neid mullast võrsunud

Toiduga sisse et seeme ei häviks

Miks meile on antud siis sõna või silp mis

mõtestab südamevalu ja hoole kordab

end kümneid tuhandeid aastaid kui ma olen

vaid tikk mis on süüdatud põlema ja kustun

enne kui avaneb tähendus

Või on küsimus eksperimendis mis footoneid eraldas

Algainesse tekkis puuduoleku lühis

Jumal mängib meiega Me alles otsime nime

ja enese nägu

See luuletus, õigupoolest need laused, veel täpsemalt öeldes, lausungid (mis on enam kui laused, sest on kõneteod, millesse on haaratud ka lugeja-kuulaja) lõpetavad Ene Mihkelsoni (1944) seni viimasena ilmunud, kolmeteistkümnenda luulekogu «Torn» (2010). Kui palju tornis-olekute võimalusi on inimene enda jaoks loonud: Paabeli torn, vandliluust torn, vangitorn, tuletorn, kirikutorn, tornmajad...üldistatult, ruumi lõikavad vertikaalid püüdlemiseks, valvamiseks, kutsungiks. Mälutöögi, mis sisustab Mihkelsoni romaane, on tornikujuline. Ainult vastupidi, see lõikab aega ja süvitsi, nagu iga kaev – õõnes torn maa ihus.  Mihkelsoni sõnakujundites, mis on ühtlasi mõttekujundid, saavad kokku olemise küsimus, kõhklus, otsing, mõistmispüüd, hingevalu, moodustades  – kui siin Tuglase (kelle loomingut Mihkelsongi uurinud) novelli pealkirja laenata – «raskuse vaimu». «Jumal ei mängi täringuid» (A. Einstein), aga võib-olla tõepoolest mängib ta hoopis inimesega, sundides otsima teda oma nime ja tähendust.

Tagasi üles