«Õrn hingtõmme» («Suave el aliento») on film perekonnast, suhetest, elust tänapäeva maailmas. Viimane - tänapäevane maailm, ma mõtlen - kipub olema ühesugune igal pool, olgu selleks kohaks Eesti, Austraalia või Kolumbia. Inimesed käivad tööl, õpivad koolis, armuvad, saavad lapsi, loodavad lähedaste peale, pettuvad teistes, käivad juuksuris, ostavad asju ja nii lõputult edasi.
Selle ühe perekonna omavahelistest suhetest jutustava loo tegelased seda kõike teevadki, taustaks nüüdisaegse Kolumbia argipäev.
Režissöör Augusto Sandino debüütfilmi peategelasteks on inimesed, kes kõik on teineteisega seotud, kuid kelle omavaheline kommunikatsioon perekonnaliikmetega lonkab kahte jalga pidi korraga. Ekraanil joonistuvad lahti eri põlvkondade inimtüüpide saatused, nad on elanud või elavad oma elu vastavalt ühiskondlike konventsioonide ootustele.
Ansamblifilmi tugevaimaks pooleks on näitlejatööd, eriti paistavad siin silma vanema generatsiooni esindajad. Ehk on neile abiks ka stsenaarselt tugevamad tegevusliinid, kus taustalood ja motiivid selgemalt välja joonistuvad.
Nagu taolises ülevaatlikus laadis jutustatud mitmete tegelaste ja nende lugudega filmides juhtuma kipub, on siingi nõrgemaks küljeks mõningad tasandid, mis ei mõju nii veenvatena või karakterite motiivide osas selgetena kui teised, sestap sealt ka hindeks keskmine number, koolipoisi tugev «kolm». Aga pole hullu, tegu on debüütfilmiga ja kui režissöör samas vaimus jätkab, siis pea see «viiski» ära ei tule - lootust ilmselgelt on.
22. novembril Tartus
DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSKAVA
«Õrn hingetõmme»
Režissöör Augusto Sandino
Kolumbia
3/5