Inimene kui linn, film kui luuletus

Paterson (Adam Driver) on bussijuht, kes kirjutab luuletusi.

FOTO: Kaader filmist

Jim Jarmuschi uus film «Paterson» kujutab ühte nädalat samanimelise bussijuhi elust samanimelises New Jersey linnakeses. Paterson (Adam Driver) elab oma naise Lauraga (Golshifteh Farahani) õnnelikult armsas majakeses, kus neid ei sega mitte miski.

Tema elu vormib selge rutiin: ta juhib esmaspäevast reedeni bussi, kirjutab vabal ajal luuletusi armastusest ja elu pisiasjadest ning käib seejärel igal õhtul koeraga jalutamas. Enne koju naasmist võtab ta alati samas baaris mõne õlle ja ajab teiste kundedega mõne sõna juttu.

Patersoni naine Laura tegeleb kunstiga ja tahab, et mees maailmaga oma luuletusi jagaks, ent Paterson ise on rahul ka niisama oma märkmikku kirjutamisega, ilma et keegi teine tema ridu näeks.

Jarmusch on kunagi öelnud, et ta teeks meelsamini filmi kellestki, kes jalutab oma koera, kui näiteks Hiina keisrist või kellestki teisest sama olulisest. Filmitegijana on teda alati huvitanud pigem tähelepanuta jäänud, vaiksed tegelased, keda vaataja ei pruugi esimese hooga märgata või oluliseks pidada. Inimesed, kes seisavad muust maailmast justkui eemal, ent suudavad ometi ainuüksi oma olemasoluga seda ilusamaks teha.

Kõigi nende omapära tuleneb millestki seletamatust. Või õigemini, tegelikult ongi iga inimene omapärane. Ka bussijuht Paterson on esmapilgul justkui tavaline, ilma suurte ambitsioonide või erilise ühiskondliku staatuseta inimene. Ta näib läbivat eri olukordi ja elusid, ise neisse väga sekkumata.

    Tagasi üles