Apelsin käib siia-sinna, kuid võib vahel katki minna

Anthony Burgessi kultusromaanil «Kellavärgiga apelsin» põhineva suvelavastuse tõi Rakveres publiku ette Ringo Ramul, osades Tanel Ting, Eduard Tee, Getter Meresmaa, Märten Matsu, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Grete Jürgenson ja Martin Tikk.

FOTO: Siim Vahur

Teater paratamatult ei ole kino. Mõlemal on oma tugevad ja nõrgad küljed. Seetõttu tuleb laval luua omaette suveräänne kunstiliste väärtuste süsteem ja selle abil vaatajale pähe lajatada, nii et jääb kauaks meelde. Erinevalt filmist ta seda ju näiteks viie aasta pärast üle vaadata ei saa. Süsteem on «Kellavärgiga apelsini» lavastuses olemas, tervik aga eriti meelde ei jää.

Tellijale

Nii Stanley Kubricku film («A Clockwork Orange» 1971) kui ka näidend põhinevad Anthony Burgessi (1917–1993) romaanil ning ilmselt peegeldavad selle sisu ühtemoodi, sest kõik oluline lavastuses nähtav tuleb filmist tuttav ette. Suurim puudujääk filmiga võrreldes on Alexi ja tema kamba sadistlikkuse ja kuritegelikkuse liiga kahvatu ja tinglik avaldumine, eriti vägistamisstseenis. Seetõttu ei ole pinge terviku esimese ja teise poole vahel kaugeltki nii terav ja jahmatav kui filmis, pööre atmosfääris nii ootamatu.

Üldse on Kubricku film oma efektide ja pingega nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt sedavõrd ere, et sama süžeed kasutades ei pääse lavastus selle kõrvale. Ei hiilga viimane ka erilise siiruse ja lähedusega, mis peaksid olema teatri peamised eelised kino ees. Suur tükk ei ajanud just suud lõhki, kuid oli raske mäluda küll.

Tagasi üles