Filmituultemees. Enn Säde – 70

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Ago Ruus

Kesk vastsete filmide valmimise keerist on täna põhjust aeg minutiks maha võtta ja mõtelda, mida üks mees võib suure filmi suurte meeskondade mängudes ära teha. Üks ilus sünnipäev on paras punkt ka tulevikule mõtlemiseks.


Huvitav, mis maagilised veesooned jooksid läbi selle koha alt, kus kunagi asus praeguse Pärnu Koidula gümnaasiumi maja. Sellest koolist on läbi aja tulnud ja pildile jäänudki – enne seda, kui Tallinna filmikool tehti – vaata et suurim pesakond tublisid kineaste: Hardi Volmer, Jaan Kolberg, Rao Heidmets, Mark Soosaar, ka Enn Säde, tänane juubilar.


Varasemate aastakäikude mehed nagu Mark Soosaar ja Enn Säde on teinud koos üksjagu palju häid filme. (Nagu mõistagi nooremadki – Heidmets ja Volmer väntasid millalgi pundis Pära Trusti superpunki, praegu nokitseb kumbki omaette Nukufilmis.) Mingi iseäralik nõidus oli seal Pärnu linna maa seest kohuvates aurudes kindlasti mängus. Tuul teab?

Tiba enam kui 20 aasta eest küsisin Enn Sädelt ajakirja Teater. Muusika. Kino intervjuus ühe igavese küsimuse: mis on kino? Keda niisugune ürgne saladus siis ei vaeva, vaevab ju praegugi.


Enn vastas kenasti: «Ma ei tea.» Ja jätkas: «Võin sulle rääkida ainult ühe vana loo. Olime Nõmme kultuurimaja amatöörfilmigrupiga kusagil rannas, koos Olav Neulandi ja terve kamba lastega. Andsime neile ülesanded ja kaamerad kätte, nad pidid filmima etüüde. Siis sõitis juurde piirivalvemajor ja ütles, et siin on kategooriliselt keelatud filmida. Avalikul plaažil!? Me püüdsime astuda diplomaatilistesse läbirääkimistesse, aga ta jäi jäigalt enda juurde. Ma küsisin siis, kas pildistada tohib. Ta ütles, jah, pildistada tohib. Ütlesin selle peale, et kino ei ole midagi muud kui 24 fotot sekundis... Onu sai väga vihaseks, sest see definitsioon oli talle siiski uudis.»


Lugude jutustamine on sel mehel veres (samas huvitav, et ma pole tema suust kordagi kuulnud niisugust mullmoesõna nagu narratiiv). Kiirel ajal ei maksa kohvikus Sädega ühte lauda istuda, võid jääda tema lugusid kuulama vähemalt paariks tunniks.
Kui praegu hakata linti tagasi kerima (vist üsna kõlblik väljend ühest filmihelimehest rääkimaks), katsudes meenutada, mis lugusid on Enn rääkinud kas või ainult niisuguste filmide nagu «Lindpriid», «Kihnu naine», «Värvilised unenäod», «Linnutee tuuled», «Jõulud Vigalas», «Tuulte pesa», «Nukitsamees», «Naerata ometi», «Vaatleja», «Ameerika mäed» või «Toorumi pojad» võtete tegemise ja valmimise ajast, saaks kokku terve raamatu jagu juttu.


Arvo Kruusement meenutas just mõni päev tagasi, et omal ajal käis filmide tegemise ümber sageli palju huvitavam kino kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis – paljud filmid nuditi ju lõppkokkuvõttes tsensorite ja toimetajate kääridega ära. Aga need filmid, mida ülalpool nimetasin, on ju enam-vähem kõik Eesti filmi klassika. Nii et kõige raskesti unustatava jama kiuste, mis on olnud aegadel olnud ja ette tulnud, osati Eestis ikka ka häid filme teha.


Enn Säde kõrv, silm ja käsi on olnud mängus vähemalt saja filmitöö juures.


Kui esilinastus dokumentaal-film «Tuulepealsed leelod», milles Enn Säde sisenes 1969. aastal juubelilaulupeoks valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi tegemise, tsenseerimise ja taastamise lukku, loetles autor filme, mille sünni juures ta on olnud.


Neist mitme puhul, mille autor on Säde olnud või mille heli on ta teinud, käib pealkirjast läbi sõna «tuul». Mõnele ülal nimetatule võib lisada veel: «Tuulealused», «Jüri – see mulk ehk mis tuul müürile…». Seleta, kuidas tahad. Aga looduse stiihiad ja maa, põld, on Enn Säde filmiteel olnud alati tähtsad – enamik Rein Marani loodusfilme on tema helindatud, ja lisame siia veel koos Jüri Müüriga tehtud maaelufilmid (ei kasuta nimme määratlust «põllumajandusfilm»): «Narri põldu…», «Künnimehe väsimus», «Maa kivid», «Heinaaeg».

Tuul on tabamatu ja nähtamatu, õieti näeb seda ainult selle kaudu, mida tuul teeb. Kannab kohale, murrab, viib minema. Enn on sattunud, kandunud või kutsutud paljude filmide juurde, mis jäävad Eesti filmilukku oma uuenduslikkuse ja eksperimentaalsusega.


Näiteks dokumentaalfilmid «Pikk tänav», «Pööripäev», «Kihnu naine», «Aeg» ja «Mängutoos Manilaiul» või mängufilmid «Lindpriid» ja «Värvilised unenäod». Klapid peas, on ta kuulanud ja salvestanud võtteplatsi hääli siis, kui meie mängufilmi tulid uued tegijad: Mark Soosaar («Jõulud Vigalas»), Olav Neuland («Tuulte pesa»), Helle Karis («Nukitsamees»). Neid filme tuul ei võta.


Uued väljakutsed, see moodne käibefraas? Jälle maadleb filmimees ajaga. Täpsemalt ajaga, mis on käinud üle kunagi tehtud filmidest. Laulupeofilmi «Leelo» digitaalse taastamise lugu on juba minevik, see on ehtena salves. Praegu on teoksil Lennart Meri dokumentaalfilmide taastamise töö.


Aeg on neid filme kõvasti kriipinud, pilt ja heli tuleb uuesti puhastada ning särama panna, et kinopildid jõuaksid uuesti vaatajani vähemalt niisugusena, nagu nad sündisid, veel parem niisugusena, nagu autorid neid teha kavatsesid. Siin tuleb aegamisi kiirustada.

Enn Säde


•    Enn Säde sündis 18. oktoobril 1938. aastal Pärnus. 1961 lõpetas ta Leningradis Kinoinseneride Instituudis helitehnika eriala heliinsenerina.


•    Aastail 1961–1994 töötas Säde Tallinnfilmis heliinseneri ja -operaatorina, aastast 1978 ka dokumentaalfilmide režissöörina.


•    Enn Säde on Eesti viljakaim helioperaator, kes on EE andmetel helindanud üle saja filmi. Režissöörina on ta lavastanud ka kümmekond dokumentaalfilmi.

Tagasi üles