Vaba mees Juhan Kristjan Talve

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juhan Kristjan Talve abikaasa Sirje Kiiniga.

FOTO: Erakogu

Juhan Kristjan Talve, kelle kirjutised koguna «Hääl vabadusest» värskelt trükist tulid, oli mees, kes Nõukogude okupatsiooni ajal sealpool ning selle murenedes siinpool Soome lahte Eesti iseseisvuse taastamise eest võitles. Ajaloolane Mart Laar heidab pilgu Juhan Kristjan Talve elule ja tööle.


Eesti uuemast poliitilisest ajaloost võib leida mitmeid mehi, kelle rolli pole tänaseni õieti teadvustatud ega tunnustatud. Üheks neist on kahtlematult Juhan Kristjan Talve (1951–2003). Tema Eestis täidetud avalike ametite loetelu pole tõepoolest pikk. Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee liige, Eesti Kongressi saadik, Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992. Juhan Kristjan Talve tegelik mõju ulatub siiski nendest ametikohtadest tunduvalt kaugemale.


Ta võitles tõhusalt Eesti iseseisvuse taastamise eest, mõjutades ühtlasi oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel taasiseseisvuva Eesti poliitikat, tehes seda enamasti isikliku suhtlemise, aga ka nii raadioeetris kui kirjalikult avaldatud esseede kaudu. Võib nõustuda president Toomas Hendrik Ilvese hinnanguga, et Juhan Kristjan Talve esseed kuulusid oma aja ajakirjanduse tippu. On hea, et need tänu Lauri Vahtre ja Sirje Kiini pingutusele lugejateni jõuavad.


Juhan Kristjan Talve sündis 26. novembril 1951 Stockholmis soomepoisi ja Eesti ühe tuntuma kultuuriloolase Ilmar Talve ning NSV Liidu rünnaku tagajärjel Viiburist põgenema sunnitud Liisa Karvinen-Talve pojana. Rahvuslik hoiak oli Juhan Kristjanile seega juba kodust kaasa antud. Sama kehtib ka suhtumises kommunismi, mille vägivalla tõttu olid Juhan Kristjani mõlemad vanemad sunnitud sünnimaalt lahkuma.


Peagi suundus perekond elama Soome, kus Juhan Kristjan lõpetas Turu Ülikooli õigusteaduskonna, tegutsedes seejärel oma erialal Soomes. Juhan Kristjan Talve asus juba noorest peast tegutsema Eesti iseseisvuse taastamise nimel, tehes samal ajal karjääri Soome poliitikas, täpsemalt Rahvuslikus Koonderakonnas Kokoomus. Nendest sidemetest oli Eestil 1990. aastate alguses palju kasu. 1976. aastal külastas Juhan Kristjan Talve esimest korda Eestit. Ta sõlmis siin sidemed vastupanuliikumise ning kultuuriringkondadega, kelle sidepidajaks vaba maailmaga Juhan Kristjan järgnevatel aastatel kujunes.

Väärtuslikemaks tema vahendusel vabasse maailma jõudnud dokumendiks oli Raimo Kangro, Sirje ja Rein Ruutsoo kaudu Soome saadetud EKP KK büroo ülisalajane 1978. aasta kurikuulus venestusplaan. Juhan Kristjan Talve oli aktiivselt tegev raadiojaama Vaba Euroopa töös. 1983. aastal ilmus Stockholmis Sirje Sinilinnu nime all tema raamat «Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest», mis tõlgiti hiljem soome, inglise ja ungari keelde. Nõukogude Eesti juhtkonna seas tekitas see üks paremaid okupeeritud Eestis toimuvat käsitlevaid ülevaateid tõsist ärevust.


Isiklikus plaanis ei saa mainimata jätta, et muude tööde kõrval leidis Juhan Kristjan Talve aega ka allkirjutanu põranda all ilmunud käsitluse «Eesti 1944» tõlkimiseks ning avaldamiseks Soomes Siniveli nime all. Nõukogude impeeriumi nõrgenedes lülitus Juhan Kristjan Talve aktiivselt tegevusse Eestis. Kui tema kohta midagi lühidalt ütelda, siis seda, et Juhan Kristjan Talve oli vaba mees. Ta oli vabana sündinud ja vabana kasvanud, vabadus oli temasse sügavalt sisse imbunud. Selle vabaduse tõi ta endaga kaasa ka Eestisse, kus vabana elamist alles samm-sammult õpiti.


Juhan Kristjan Talve on mõjutanud paljusid hilisemaid Eesti riigijuhte mitte üksnes oma järjekindlalt demokraatlike seisukohtade, vaid eeskätt isiksuse kaudu. Vaba mehena külvas ta vabadust kõikjale enda ümber.  


Nii on Juhan Kristjan Talve kirjutiste kogumiku nimi – «Hääl vabadusest» – igati õigustatud. Algab see «Priidu» nime all ilmunud «Avaliku kirjaga Rein Ristlaanele», milles ilmutatud arusaam elust okupeeritud Eestis oli sedavõrd ehe, et Eestis selle kirja autorit põhjalikult taga otsiti. Edasi siseneb kogumik lootusrikkasse uude ärkamisaega, seejärel Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning Eesti Kodanike Komiteede liikumise tekke juurde.


Kõige suurem ruum kogumikus on antud kirjutistele «segasest ja närvilisest» 1990. aastast, järgneb töö uue põhiseaduse koostamise ning läbisurumise, seejärel kodakondsusseaduse kallal. Eesti taasiseseisvumise esimesi aastaid puudutavad esseed aastatest 1992–1997, kogumiku lõpetab essee surmast. Kui üldiselt on Juhan Kristjan Talve autorina vaoshoitult leebe, siis ühes küsimuses jäi ta järeleandmatuks – nimelt suhtumises kommunistlikusse parteisse ning selle kuritegudesse.

Seejuures tõmbas Talve selge vahe kompartei realiikmete – tal oli nende seas endalgi arvukalt lähedasi sõpru – ning kompartei juhtiva kaadri vahel. Erilist vastumeelsust tekitasid Talves tegelased, kes üritasid kompartei kuritegusid kas maha vaikida või vähendada, üritades sel teel endale iseseisvas Eestis läbilöögivõimalusi luua. Kommunismi taagast ühemõtteliselt vabanemata oli Talve meelest Eestil raske edasi minna.   


Üldiselt üritas Juhan Kristjan Talve nii oma kirjutistes kui tegevuses pingeid vähendada, konflikte leevendada ning lahendust otsida. Juhan Kristjan Talvel oli tähtis roll rahvuslik-konservatiivse mõtteviisi suunamisel konstruktiivsesse ja ülesehitavasse sängi. Talve mitte ainult ei rääkinud koostööst, vaid ka pürgis selle poole.


Tal jätkus häid sõnu ka oponentide kohta, ta kutsus üles erinevate arvamuste tunnustamisele ja ülesannete jagamisele. Nii leiame tema esseedest tunnustavaid sõnu nii IME-ettepaneku kui Edgar Savisaare valitsuse programmi kohta. Suur osa oli tal uue põhiseaduse projekti kaitsel paremalt tulevate rünnakute vastu. Neis vaidlustes põhjendas Juhan Kristjan Talve elegantselt, et Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel ei saa kohe kuidagi võrdsustada tagasipöördumisega 1938. aastasse.  


Paraku pole rahuotsija elu tihti sugugi rahulik. Millegipärast valiti – osalt isiklikel põhjustel – just Juhan Kristjan Talve välja omalaadsesse «põhiseadusliku järjepidevuse dr Evili» rolli, keda süüdistati kõikvõimalikes pattudes, alates patoloogilisest vihast kommunistide vastu ning lõpetades eesti rahva olemasolu ohustamisega oma äärmusliku poliitikaga.


Algul üritas Talve sedalaadi rünnakutele vastata, juhtides viisakalt tähelepanu, et talle ja tema mõttekaaslastele pannakse suhu sõnad, mida nad pole kunagi ütelnud, ning lükatakse need siis võidukalt ümber, süüdistades seejuures kompartei kritiseerijaid eetika puudumises. Kui sedalaadi rünnakud jätkusid, siis Juhan Kristjan kibestus.


Vihahoos 1991. aasta sügisel Jaan Kaplinskile kirjutatud, kuid ära saatmata jäetud kirjas küsib Talve: «Kulla Jaan, ma palun Sul avalikult, selges eesti keeles ja ühemõtteliselt vastata mulle: «Kes on esitanud 1938. aasta Eesti tagasisaamist?» Kui Sa sellele küsimusele vastata ei suuda, siis lõpeta ometi ära see jätkuv kuradi valetamine, nagu keegi oleks nii ütelnud. Joseph Goebbels oleks Sinu-taolise tüübi käsi hõõrudes tööle võtnud, sest Sa oled ammu aru saanud propaganda algtõest: mingi vale jätkuv kordamine muudab selle usutavaks.»


Talve kibestumine lõi vähem välja vahetus suhtlemises, mitmed kogumikus ära toodud, kuid tegelikkuses avaldamata jäänud kirjutised annavad sellest aga seda tugevamalt märku. See Juhan Kristjan Talve kibedam pool on kogumikus koondatud nime alla «Taak». Peab tunnistama, et neid kirjutisi on üsna valus lugeda. 1990. aasta kirjutises inimnäolisest natsismist annab Talve ülevaate «perestroikast» Natsi-Saksamaal ning endiste natside muundumisest ausateks demokraatideks, keda rahvas kõigile natside toime pandud kuritegudele vaatamata peab jätkuvalt usaldama ning toetama.

Mõnes oma essees saavutab Talve Villem Reimanit tema elu viimastel aastatel iseloomustanud teravuse. Essees «Võidetud rahvas ei ole kunagi ühtne» annab Talve esiteks kibeda ülevaate sellest, mida eestlane endast ise arvab. «Eestlaseks olemine on selles mõttes elukutseline tegevus, et eestlane rohkem kui ükski teine rahvas tegeleb sellega, et olla see, mis ta on. Eestlase energiast hirmus suur osa läheb selleks, et olla eestlane.»
Eestlase enda arvates on ta tark ja haritud ning äärmiselt töökas, tema päritolu ulatub kaugele ajalukku ning ta on üldse üks ainulaadne nähtus.

Järgneb ülevaade sellest, missugune eestlane tegelikult on. Selgroogu on vaid vähestel ja needki on sellised veidrikud vist ainult lollist peast. «Vähegi targem eestlane lakub kohe ükskõik kelle taldu, kui see talle vaid kasulik on. Seitsesada orja-aastat, mis nii peagi on saamas juba kaheksasajaks, on arendanud inimtüübi, mis on täiesti talumatu. Kavalus, kahekeelsus, kadedus, ebaausus on ainult peamised eestlaste ebameeldivatest joontest.»

Nõukogude vaim andis eestlastele suurepärase ettekäände laiskuseks, töökusest olevat asi kaugel. Hinnatakse vaid neid, kes on suutnud võimalikult palju petta, valetada ning varastada. «Ühiskonna haigus on arenenud nii kaugele, et ühe või teise kommunisti mineviku meeldetuletamine on ka peaaegu nagu ebaviisakas. Seal, kus aktiivsed kollaborandid Norras, Taanis või Prantsusmaal maha lasti, siis Eestis ei puutu neid keegi – vaata et tarkuse ja kavaluse eest veel ei premeerita.» Eestlased leiavad, et kõigis nende hädades on süüdi keegi teine, eeskätt sakslased või venelased, armastades samas kangesti omavahel kakelda. «Ränkraske on su saatus, Eesti – nii palju eestlasi ühelainsal väikesel maal!»  


Kogu sellisele seespool kobrutavale kibedusele vaatamata jäi Juhan Kristjan Talve helgeks inimeseks. Ta ei küsinud, kas sellist Eestit me tahtsime. Sest ta teadis, et Eesti riik on täpselt selline, milliseks me ise oleme suutnud ta ehitada. Eesti on oma rahva nägu, just selliste vooruste ja puudustega, nagu eestlased on. Juhan Kristjan Talve armastas südamest neid mõlemaid.

Raamat

Juhan Kristjan Talve
«Hääl vabadusest»
Tammerraamat, 2008
328 lk

Tagasi üles