Filmimaailma raputasid loominguvälised skandaalid

FOTO: Handout/Reuters/Scanpix

Kaader seriaalist «Kaardimaja». Pildil Kevin Spacey ja Robin Wright

2017. aasta sügisel lõhkes maailma mõjukaimas meelelahutusmaailmas — USA filmitööstuses — pomm, mille lööklained pole siiani sumbunud ja mõjutavad meid kõiki.

New York Times paljastas oktoobris, et ülimõjukas filmiprodutsent Harvey Weinstein on aastaid süstemaatiliselt ja jõhkralt ahistanud ning vägistanud temast sõltuvaid naisi. Seda, mis meelelahutustööstuses järgnes, hakati nimetama Weinsteini efektiks: päevavalgele hakkas tulema sadu juhtumeid, kus võimupositsioonil olevad mehed (seksuaalsest orientatsioonist hoolimata) neist sõltuvaid naisi, mehi, poisse ja tüdrukuid olid seksuaalselt ahistanud.

Kuna (USA) filmi- ja meediatööstus mõjutab meid rohkem, kui meile meeldiks tunnistada, peame vaatama, mis tagajärjed sellel kõigel on. Ka eesti kunstiringkondades on varem midagi seesugust juhtunud, aga mitte selliste tagajärgedega, nagu sel sügisel veerema hakanud laine.

Näiteks üks, kelle vastu esitati ränki ahistamissüüdistusi ja kes need omaks võttis, oli näitleja — ja väga hea näitleja — Kevin Spacey. Ta mängis olulist osa 2017. aasta viimastel päevadel Eestis kinodesse jõudnud Ridely Scotty filmis «Kogu maailma raha». Aga viimasel hetkel hakkasid stuudiol püksid püüli sõeluma. Vaid neli nädalat enne esilinastust võeti Spacey filmist välja ja tema asemele pisteti Christoper Plummer. Maksma läks see välisajakirjanduse andmetel kümme miljonit dollarit, kusjuures filmi enda eelarve oli 50 miljoni kanti.

Plummer jõudis selle eest saada juba Kuldgloobuste parima meeskõrvalosa nominatsiooni. Jääb vaataja otsustada, kas ta oligi nii hea, või saab sellegi nimetamise taga kahlustada poliitmotiivide karvaseid kõrvu, nagu keegi ikka igal aastal teeb.

«Kogu maailma raha» polnud ainus teos, millest Spacey välja jäeti. Voogedastusteenus Netflix teatas, et kui auhinnatud sari «Kaardimaja» pärast kuuendat hooaega üldse kuhugi liigub, siis igal juhul ilma Spacey kehastatud peategelase Frank Underwoodita. Siinkohal jõuame ühe suure segunemiseni. Suure ekraani kino ja igasugused video voogedastusteenused (Netflix, Amazon jne) hakkasid sel aastal pöördumatult kokku voolama. Tulemuseks on riimveeline keskkkond nagu seal, kus mõni suur jõgi ookeani suubub ning sellises keskkonnas võivad igasugused veidrad elukad elada.

Cannes’i filmifestivalil näidati Netflixi toodetud ja Kuldsele Palmioksale nomineeritud filmi «Okja» geneetiliselt manipuleeritud superseast (režissöör Joon-ho Bong). Piisas vaid Netflixi logo ekraanile ilmumisest, kui auväärt festivalipublik lasi kuuldavale nördinud «le boo» — mis mõttes mingi videolevitaja filmifestivalile trügib. Cannes’is näidati ka David Lynchi «Twin Peaksi» uue hooaja esimesi osi. Ka meie oma PÖFFil oli tänavu kolme telesarjaga alaprogramm TV Beats. Tagasiminekut vist enam pole.

Voogedastusteenustes liigub palju raha ning seetõttu liigub järjest enam hõbeekraani talente ja tootmisraha väikestele ekraanidele. Tundub, et sellega peame arvestama ka järgnevatel aastatel. Üks oht — eelviidatud Netflixi näitel — on see, et kui nimetatud voogedastuskanal otsustab, et kui nende toodetud filmis/sarjas mingi looja poliitiliste, moraalsete või äriliste mõjurite tõttu enam ei sobi, siis võib kanali juhtkond lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata, sest õigused kuuluvad neile. Vaataja jääbki teosest ilma. Aga seejuures saavad pihta ka kõik teised loojad, kes selle sarja/filmi juures tegevad olid.

Kuidas siis suhtuda filmidesse, mille on tootnud Weinsteini firma või kus on esinenud Spacey või samuti nilbustega hakkama saanud koomik Louis C.K.? Eks ikka samamoodi, nagu Roman Polanski või Woody Alleni filmidesse. Ärge ajagem segi loojat ega loomingut.

Head Eesti asjad

Eesti filmiaastast 2017 saab parem olla vaid üks asi — Eesti filmiaasta 2018, kui valmivad ridamisi EV100 filmid.

Sel aastal hoidsid traditsioonilise Eesti filmi lippu — see on see mustvalge, aeglane ja porine lipp, millel üksik puu — kõrgel Rainer Sarneti «November» ja Sulev Keeduse «Mehetepja / Süütu / Vari». Mõlemad on suurepärased kinoelamused, mida uhkusega soovitan oma välismaistele filmisõpradele: vaadake, sellised me eestlased olemegi. Las vaatavad ja tunnevad imetlusega segatud õudu. Ja vaatavadki, vähemalt «Novembrit»: ameeriklaste HBO võttis selle oma voogedastusprogrammi. Oscari parima võõrkeelse filmi nominendiks küll ei saanud, aga see ei tee filmi ennast ju halvemaks.

Värvilisema poole pealt linastusid tänavu Katrin ja Andres Maimiku «Minu näoga onu», kus nauditava rolli teeb Roman Baskin. Priit Pääsukese (osades Maiken Schmidt ja Hendrik Toompere) «Keti lõpp» on tähelepanuväärne saavutus, arvestades et film võeti üles vaid 13 võttepäevaga ja isegi Eesti mõistes mikroeelarvega. Jaak Kilmi jätkas oma paadipõgenikest rääkiva filmiga «Sangarid» 1980. aastate visuaalset mõtestamist.

Dokumentalistika-aasta oli vaata et kõvemgi kui mängufilmide saaks. Keedusel tuli peale eelmainitu välja veel rahuvalvaja traagilisest saatusest rääkiv tundlik «Sõda». Keerulise teema ja positiivse suhtumise poolest paistab silma Marianna Kaati «14 käänet» — film venekeelsetest perekondadest, kes soovivad oma lapsi eesti kooli panna. Sandra Jõgeva «Armastus...» tsüklijoodikute elust põhjustas arutelu dokumentaalfilmi tegemise eetika üle. Terje Toomistu «Nõukogude hipid» huvitava ajastu käsitlemise pärast, film on tänu teemale elavat huvi äratanud välismaal.

Animafilmide seast väärib Kadrianne ja Sergei Kibuse «Nukud ja tootemid» tähelepanu vormi poolest. Aasta võitjaks võib animafilmide seas pidada Chintis Lundgreni filmi «Manivald», mis on jõudnud juba Sundance’i ja Annecy festivali programmi. Kõva sõna, seda enam, et arenduses on ka samateemaline telesari!

Välismaised aasta pärlid

  • James Mangoldi «Logan», peosas Hugh Jackman tõestas lõplikult, et koomiksifilm ei pruugi olla vaid mõttetu märul, vaid ka sügav psühholoogiline draama.
  • Denis Villeneuve’i «Blade Runner 2049» on intelligentne järg Ridley Scotti omaaegsele kultusfilmile. Enne linastumist olin tõsiselt mures: kuidas see ikka välja kukub? Tulemus ületas kõik ootused.
  • Kevin Spaceyt õnnestus näha veel suvel linastunud Edgar Wrighti suurepärases muusikalises krimifilmis «Põgenemise rütm» ehk «Baby Driver». Minu eriauhind filmimuusika suurepärase kasutamise eest.
  • Vendade Safdiede «Head aega» nimetasin selle linastumise ajal üheks aasta kõige olulisemaks filmiks ja ma ei tagane oma sõnadest ka praegu. Robert Pattinson raputas endalt sädeleva vampiiritolmu ja tõestas, et on tugev näitleja. Film sai Cannes’i festivalil parima heliriba auhinna.
  • Andrei Zvjagintsevi «Armastuseta» lisakommentaare ei vaja. Valus ja traagiline lugu, nagu tõmbaks keegi poognaga mööda pingul närve, seda Arvo Pärdi muusika saatel.

Aasta pettumused

  • «Valerian ja tuhande planeedi linn»: oh, milline võimas imeline värviline maailm ja oh kui mannetu lugu selle sees!
  • «Lumememm»: esiteks ei ole see Skandinaavia noir enam ammu üldse lahe ja kui Jo Nesbø romaan lasta läbi selliste klišeede hakklihamasina, nagu režissöör Tomas Alfredson on teinud, siis ei päästa ka Michael Fassbender.
  • «Õigluse liiga»: õpikunäide, kuidas koomiksifilme valesti teha. Isikupäratud karakterid ja üks mõttetumaid pahalasi, mida sel aastal kinos nähtud.
  • «Emoj film»: kui ma saaksin siia panna tantsiva kakajunni ikooni, oleks see õiglane hinnang. Loodan, et teie lapsed veetsid aega nutiseadmetes, selle asemel, et te neil seda vaadata lubasite.
  • «Tume torn»: kahju, et Stephen Kingi eepiline põnevik sellise saba ja sarvedeta joruga ära lörtsiti.
Tagasi üles