Back to the USSR

FOTO: Mihkel Maripuu

Mis juhtub, kui kontserdipiletitele lisandub 18-protsendiline käibemaks, kirjutab kriitik Aimar Ventsel.

Õige pea peab kolksuma haamer ja Eesti muusikaelu hakkab (juhul kui haamer kukub) erinema praegusest. Nimelt peavad austet riigivalitsejad otsustama, kas võtta vastu kultuuriürituste maksustamise uus käibemaksuseadus või ei.



See muusika- ja muidu kultuuriringkondades palju diskussioone tekitanud eelnõu väänab kultuuriüritustele kaela 18% käibemaksu.



Riik kompenseerib need 18% oma äranägemise järgi neile valdkondadele, üritustele ja üritajatele, kes (kultuuri)poliitikute arvates on seda väärt ehk siis kehastavad «rahvuskultuuri» (Laine Jänes).



Siin tasub rõhutada sõna «väärt», sest nimelt riiklikku «väärtkultuuri» hakatakse selle seaduse läbiminemise korral tsentraliseeritult ja sihikindlalt tekitama. Need üritused ja üritajad, kes miskipärast sellesse lahtrisse ei kuulu, peavad veel enam pingutama, et oma kulud tasa saada.



Nad kas lõpetavad või hakkavad korraldama kontserte ja festivale, kus edu ja kasum on garanteeritud. Iseenesest pole see vast ka nii paha. Loodus teatavasti tühja kohta ei talu ja seega peaks hoobilt aktiviseeruma põrandaalune muusikategevus.



Vaiko Eplik ütles ühes intervjuus, et praegu ei tehta kusagil mujal nii palju head muusikat kui Eestis. Kogu see muusika ei sure välja, selge see. Pigem peaks kasvama illegaalsete underground-ürituste arv.



Kontserdid põranda alla


Siin tulebki silmade ette vana hea nõukaaeg. Tõelisele muusikafännile ei toimunud nn ametlikul kontserdilaval midagi huvitavat. Kogu see estraadi ja kohitsetud roki laviin jättis külmaks. Tõelised muusikaelamused saadi ikkagi mujalt. Huvitavad bändid esinesid keldrites, garaažides, koolivõimlates, info levis suust suhu ja miskipärast olid kontserdid peaaegu alati ka triiki täis.



Lisandus kontserdile mineku põnevus. Hiiliti seinäärt pidi tagahoovide kaudu vajaliku kohani ja miilitsapatrulle vältides siseneti õigest uksest. Vahel sai miilits üritustest aimu ja siis ootas kontserdi lõppedes koju suunduvat rahvast hulk mundrimehi ukse taga ning võimalus saada üle kukla või maanduda jaoskonnas. See kõik peaks tagasi tulema ja meie noortele kirendavad «keerulised, kuid huvitavad ajad». (Mäletate veel seda loosungit?) Kas ma utreerin? Mitte üldse!



Mis juhtub aga nn ametliku kontserdieluga? Sellest kirjutas Helen Sildna 2. oktoobri Postimehes ja lühidalt refereerituna oli ta jutu uba selline: kasumit mitte toovad muusikud enam Eestisse ei tule. Enam kui Sildna artikkel (mille sisu ja prognoos oli ette teada) imponeerisid mulle mõned netikommentaarid. Üks kõlas umbes nii: mida sa vingud, teie kontserdiagentuur FBI toob ju maale Enrico Iglesiast ja muud jama, mis heast muusikast sa räägid!



Ongi nii! Olles ise kontserte korraldanud, tean, et sellega pidev tegelemine on full time job. Kusagilt peab ka elamiseraha tulema ja selle toovad korraldajale Iglesiased. Ega uue käibemaksu juures kontserdikorraldajate autod väiksemaks muutu ja nende külmkappide sisu kahane.



Lihtsalt pidu saab meie tänaval otsa ja sellised artistid nagu Sigur Ros (pildil), Emil Kusturica ja Non-Smoking Orchestra, Massive Attack, Tricky, Bob Dylan, Exploited jne Eestis ei esine. Rahvas hakkab sõeluma Helsingi, Riia ja Stockholmi vahet ning bussi- ja laevafirmadel on mingi lisasissetulek kindlustatud.



Jälle utreerin? Aastaid tagasi plaaniti Saksamaal kehtestada muusikaüritustele 5% (sic!) käibemaks. Saksamaa on Inglismaa järel kõige suurem muusikaturg Euroopas.


Seal on aastas kümneid festivale ja tuhandeid kontserte. Sellest hoolimata tekitas plaan keeristormi ning fännide ja korraldajate organiseeritud vastuseisu. Sest muusikaürituste arvu kokkukuivamine oli ennustatav.



Misasja te norite?


Meie siin räägime pea neli korda suuremast protsendist, rahast, mille maksab tavainimene, mille pealt ei teeni keegi peale riigi mitte midagi. Tsiteerin teist kontserdikorraldajat Paul Pihlakut, kes sõnastas «väärt» ja «triviaalkultuuri» suhte Eestis järgmiselt: «Ega need sellid ei tule kulkast (teie) raha küsima! Misasja te nokite nende kallal. Poisid teevad tööd, et peret toita ja meie 10-protsendilist majanduskasvu ülal hoida, mis selles halba on.» (Metroo, 2008/03)



Kallid riigijuhid, teie muidugi «sellistel» kontsertidel ei käi! Ent teie lapsed käivad. Kas te teate, kuidas näeb välja öine Riia bussijaam?

Tagasi üles