Pronksööd jõuavad teatrisse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Boriss Pavlovitš

FOTO: Toomas Huik

Peterburi lavastaja Boriss Pavlovitš toob 4. detsembril Vene Teatris lavale pronksööst kõneleva dokumentaaljutustuse «Sool». Lavastus ei püüa esitada ajaloolist tõde sellest sündmusest, vaid keskendub inimeste isiklikul nahal läbielatule. Lavastajaga vestlesid Alo Lõhmus ja Rein Veidemann.


Lõhmus: Kui teie ise oleksite eelmise aasta aprillis olnud Tallinnas, siis kuidas oleksite teie toiminud?

Pavlovitš: Kui oleksin siin olnud Tallinna elanikuna või olnuks ma siin külas või olnuks ma teatrietenduse lavastaja, siis eri olukordades oleksin tegutsenud erinevalt. Olnuks ma siin külas, tundunuks mulle veider koju jääda. Uudishimuliku inimesena oleksin katsunud sattuda sündmuste epitsentrisse. Oleksin ma olnud kohalik elanik, siis on raske öelda, siis peaks dinosaurustest pihta hakkama.

Lõhmus: Etendust ette valmistades kõnelesite pronks-ööde teemal paljude Tallinna inimestega. Mida nad sellest sündmusest praegu arvavad?

Pavlovitš: Kõik räägivad erinevat juttu. See on elava kõne eripära. Et mõista, mida inimene tegelikult mõtleb, on tarvis aega. Teie küsitlete mind praegu ja ma vastan ametliku versiooniga, ent kui ma räägin teiega kaks tundi, siis hakkan kõnelema palju isiklikumalt. See on loomulik.

Esimesel momendil räägib inimene seda, mis asub perifeerias, mis temasse tegelikult ei puutu. Kui mul aga õnnestus inimesega pikemalt rääkida, siis loomulikult ilmnesid huvitavad üksikasjad. See oligi mu uuringute teema. Ma ei küsinud inimestelt, kelle poolt nad hääletasid või kes on süüdi. See pole minu ülesanne, pole minu töö. Ma olen teatriinimene ning teater tegeleb elu ekstreemsete momentidega, sündmustega, mis inimestega juhtuvad.

Sündmuse mõistmine pole minu jaoks peamine, see on ajakirjaniku, poliitiku või dokumentalisti asi. Minu ülesandeks on tegeleda muutustega, mis hakkasid inimestes toimuma pärast sündmust. Näiteks mingi teema neid varem üldse ei puudutanud, kuid korraga hakkas see neid tormiliselt huvitama.

Nad ei tundnud mingit muret poliitika pärast, kuid korraga hakkasid nad sellele mõtlema. Või vastupidi, varem nad osalesid poliitilises elus, kuid järsku ütlesid: «Stopp, ma parem pühendun elule oma pere keskel.» Kuidas suured ajaloolised sündmused mõjuvad inimese iseloomule, see ongi teatri huviala. Nüüd te küsite mult, mida ma arvan valitsuse otsustest ja monumendi kaitsjate tegevusest, kuid ma vastan: minu asi pole sellele mõelda.

Veidemann: Teil on karekterid välja joonistatud?


Pavlovitš: Välja kujunenud – jah.

Veidemann: Igal juhul on tegemist dokumentaaldraamaga ning teatri eesmärgiks on kujund. Milline on teie kujund, teie sõnum? Näiteks mina mõtlen neist sündmustest alati kui ajalooliste traumade kokkupõrkest.

Pavlovitš: Kui oleks võimalik kõike sõnades väljendada, siis poleks tarvis etendust tehagi. On asju, mis formuleeruvad ja pesitsevad sõnades, ajaleheartiklites. Ja vahel on asju, mis sõnastades muutuvad hullemaks. Emontsionaalselt.

Näitlejad tegelevad olukorra emotsionaalse analüüsiga. Etendus annab võimaluse sündmust teist korda emotsionaalselt läbi elada. Esiemene läbielamine on afektiivne: kui ma asun rahvamassis või sündmuste keskel, siis ma suudan ainult vastu võtta, mitte analüüsida. Kunst annab võimaluse emotsionaalselt möödanikku naasta. Ja ma ei pöördu tagasi mitte ainult aprilli, vaid ka selle eelõhtusse 1990. aastatel, 1980. aastate lõpul ja 1980. aastal. Tagasiulatuv kronoloogia on mulle oluline. Mäletate kuulsat neljakümne kirja, mis oleks kirjutatud just nagu täna?

Selle tekst kõneleb sellest, kuidas mööduvad teatavad ajaloolised tsüklid, kõneleb identiteediprobleemidest, sellest, et oma kultuuri eest on vaja võidelda. Minu lemmikfilosoof Merab Mamardašvili – ma pean teda intellektuaalseks guruks – kirjutab, et kultuuri ei anta kingiks. Kultuurilised väärtused on midagi, mille nimel peab inimene iga päev võitlema.
Neljakümne kiri oli vaimne kangelastegu, alguspunkt eestlaste eneseteadvuse muutumises. See oli aeg, mil Eesti iseseisvus oli küll veel midagi kauget, kuid hädavajalik nagu õhk. 1980. aasta oli kriitiline. Me naaseme sinna emotsionaalselt, seejuures pigem assotsiatsiivset-muusikalist rada pidi, mitte ajalooliste faktide kuhja kaudu.

Lavastuse alapealkiri on «Eesti 12 laulus». Etenduses kõlavad laulud, mis minu meelest assotsiatiivselt avavad eri ajajärke, lauldakse eesti laule, vene rahvalaule ja Vene Nõukogude laulu, samuti saksa- ja inglisekeelseid laule.

Võtmekujund, mis peegeldub ka pealkirjas, on sool. See on soolasamba kujund, mis oli kõige esimene mälestusmärk inimkonna ajaloos. Ma pean silmas kristliku tsivilisatsiooni kultuuriajalugu ning vana testamenti.

Mälestusmärgi teema. Tähtis pole isegi see, et monumentidega on seotud emotsioonid – trauma, hirm, Soodom ja Gomorra. Genotsiidist pole põgenemisteed, ei Nõukogude ega fašistlikust genotsiidist, see on õudus, millest väljapääs puudub, on võimatu seda niihästi unustada kui õigustada. Soodom ja Gomorra on samasugune kõlbeline ummik. Ilmuvad inglid ja ütlevad Lotile: ära vaata tagasi. Lott läheb edasi, ta teab, mis on selja taga, aga ta ei vaata tagasi. Tema naine aga vaatab ning muutub mälestusmärgiks. Traumast võib teha oma lähtepunkti ja võtta selle oma positsiooniks, kuid ise muutuda seejuures mälestusmärgik, sambaks. Mina pean seda tupikteeks.

Sool on ebameeldivate mälestuste sümbol, sool haavadel. Ma ei hakka seda sümbolit vaajatele pähe taguma. Kuid ma lisan Loti ja tema naise kujundi. Lotist saab dünastia rajaja, tema naine aga jääb seisma sinna Surnumere äärde, tema juures käivad tänini palverändurid.

On võimalik ise muutuda mälestusmärgiks. Kuid on võimalik mäletada, mis oli, ja minna edasi.

Lõhmus: Milliseid situatsioone ja emotsioone teie allikad kirjeldasid?

Pavlovitš: Emotsioonide gamma oli lai. Kui me puutume kokku rahvasumma psühholoogiaga, siis varieerub see hirmust eufooriani. See ei paku mulle huvi, see on ennustatav. Keegi, kes satub tuhandepealisse rahvamassi, ei suuda säilitada kainet mõistust ega orientiire. Tervemõistuslik loogika seal ei tööta. Inimene rahvamassis ja inimene omaette on kaks erinevat maailma. Me elame ajal, mil kõike otsustavad globaalsed protsessid. Mind huvitab inimene üksikuna. Lavastus räägib loomulikult pronksööst, kuid kõik põhineb üksikutel lugudel. Neid lahti rääkima ma ei hakka, sest muidu ei tunne vaatajad vajadust teatrisse minna.

Veidemann: Kas teil on etenduses kujutatud ka võimuesindajaid, linnapead, politseinikke?


Pavlovitš: Võimuesindajad kui persoonid mind ei huvitanud, sest nad on märksa rohkem sümbolid kui psühholoogilised tüübid. Poliitikuid ma lavale ei lase.

Aga eestlased tulevad küll lavale. Puškinilt pärineb suurepärane fraas: otsustage rahvuse üle tema parimate esindajate järgi. Ma pean seda võtmefraasiks. Ma töötasin neli aastat Puškini teatrikeskuses, mis on minu jaoks dokumentaalse teatri ja avangardistliku dramaturgia etalon. Puškinil oli kaks seadust. Otsustage autori üle nende seaduste järgi, mis ta enese jaoks on loonud, ning otsustage rahvuse üle selle parimate esindajate järgi.
Ja siin ongi probleem: eestlased üritavad otsustada venelaste üle, lähtudes iseendi väärtushinnanguist, ning venelased loomulikult püüavad lähtuda oma süsteemist. Sellega rikutakse Puškini seadust, ent kui rikutakse Puškini seadust, siis kukutakse omadega p…e. Selle vastu astuda ei saa. Meie kõik, ka venelased, unustame selle kahjuks ära.

Kas võib rahvuse üle otsustada parlamendiliikmete järgi? Näiteks televisiooni kaudu avanev vaade Venemaalt Eestisse on selline, et kui näidatakse parlamendi istungit, siis mõeldakse selle all kõiki eestlasi. See on nukker pilt. Kui salvestada kõigi maade parlamentide istungeid ning näidata neid mars-lastele, siis arvaksid need, et Maa peale tuleb visata tuumapomm. Seepärast tulebki otsustada teistsuguste inimeste järgi.

Näiteks meie etenduses on Aime-nimeline naine, kes on Rocca al Mare muuseumihoidja. Valdab unikaalset kudumistehnoloogiat – maailmas leidub ainult neli inimest, kes oskavad niimoodi kududa nagu tema. Ta on eesti ühiskonna tõeline kvintessents, omaaegne dissident, kes hüppas aknast välja, kui teda üritati sundida komsomoli astuma, tema isa peitis Teise maailmasõja ajaks ära Eesti lipu.

Tal seisab kodus Eesti lipuke, mille juures ta räägib, et Ansip on loll. See on eesti rahva kullafond, lühidalt öeldes. Kui ta sai teada, et ma saabusin Peterburist, tuli ta ise minu juurde – 70-aastane –, kutsus enda poole külla, näitas mulle Rocca al Maret. Integratsioon toimis, tõsi, ajakirjanikke meie juures ei olnud ning seetõttu jäi see dokumenteerimata.

Lõhmus: Milline on teie arvates olukord Eestis praegu, kas ohtlik? Kas tuleb ka järgmine pronksöö?

Pavlovitš: Teist korda samasse jõkke astuda ei saa, isegi kui te harjutate ja üritate pronks-ööd taasesitada, teisaldades mingi teise mälestusmärgi. Midagi aga muidugi tuleb. Kuid me ei tea, mis nimelt. Elada on üldse ohtlik. Me elame ajajärgul, mil kõik muutub.
Ameerika presidendiks valiti neeger – 50 aastat tagasi kuulus must president Ameerikas ulme valdkonda. Me oleme sattunud ümberkujunduste aega. Euroopa loojangut ja maailma lõppu pole keegi siiani tühistanud. Antikristus saabub, kinnitan ma teile kui usklik.

Igal uuel riigil on illusioon, et vaat nüüd meil kõik õnnestub ja meil saab olema suurepärane maa. Kuid praktika näitab, et head ei juhtu, juhtub halb või väga halb. Kui Euroopa Liit hakkas raha andma, siis näis, et kõik on hästi, kuid teie ja meie probleeme ei lahendanud keegi ära. Ühiskond ei saanud aprillisündmustest šokki mitte sündmuse ekstraordinaarsuse pärast, vaid seetõttu, et kõik olid lootnud, et halba ei juhtu.

Eestil on rahvusprobleem, Venemaal on probleem globaliseerumisega. Igaüks helbib oma putru.

Veidemann: Paljude aastakümnete jooksul toimis teater eestlastele kui autoteraapia. Seda, mida päriselus välja öelda ei saanud, õnnestus öelda teatris. Kuidas te prognoosite saalis istuvate eestlaste reaktsiooni? Kas usute, et nad saavad teie etendusest teraapilise seansi?

Pavlovitš: Pärast etendust kolgitakse meid kindlasti läbi. Sada protsenti. Ma olen selleks valmis. Kõige eest kannab vastutust lavastaja, näitlejaid loodetavasti ei puututa. Ootused on näidendi suhtes väga kõrgel. Ses suhtes, ükskõik mida ma ka ei teeks, kindlasti leidub keegi, kellele ma pole meelepärane. Kui ma lavastan peenelt ja tolerantselt, siis ütlevad radikaalid: jama… Kui lavastan karmilt ja otse näkku, siis ütlevad lojaalsed ja lihtsalt head inimesed: oi, milleks te peate haavu osamata…

Ma saan suurepäraselt aru, et situatsioon on keeruline ja präänikuid loota pole mõtet. Totalitaarses ühiskonnas teatrit teha oli õnn, puhas kompvek. Nõukogude teater oli totalitaar-sel perioodil superteater, sest ühiskond oli häälestatud ühetaoliselt ja tahtis näha seda, millest kõik vaikivad.

Näete, praegu ma räägin teile siin üht-teist ja see trükitakse ära. Kui mitte teie lehes, siis mõnes teises; kui ei trükita ajalehes, siis avaldatakse Delfis. Praegu pole meie jutus allteksti, teist plaani. Kõik on läbipaistev, kõik räägivad valjuhääselt. Kuid teater kasutab teisi plaane, mis tähendab, et me kõneleme laval üht, kuid vaataja peab aru saama teistmoodi. Vaat meil nii ei ole.

Seepärast olen ma praegu tülgastavas olukorras. Vaataja tuleb ju sellise hoiakuga: lõbusta mind või anna mulle vastu pead. Mina pean vaatajale näitama, et on võimalik ka teisiti.

Veidemann: Te olete nii teksti kui ka režii autor.

Pavlovitš: Kui ma teen tükki Peterburis, siis pean silmas publiku teatavat kultuurilist kogemust, mõtlen, et ta on juba näinud nii- ja naasuguseid lavastusi, mistõttu sellest ja sellest pole tarvis enam rääkida – publik saab niigi aru.

Kui ma lavastan Vjatkas, siis pean silmas sealset kultuurikogemust. Neil on televisiooni- ja internetikogemus, kuid nad on seal näinud vähe näidendeid. Tähendab, ma pean tegema teistusuguse lavastuse. Kui tahan luua kontakti, siis ei pea ma end veel sellepärast ilmtingimata publikule maha müüma nagu prostituuti. Jäädeks iseendaks, valin erinevate inimestega suhtlemiseks erineva keele.

Praegu olen olukorras, mida iseloomustab programmeeritud arvamuste ja angažeerituse olemasolu. Tulenevalt sellest, et inimesed on siin niisugused. Mul pole õigust seda mitte arvestada, sest tegelen teatriga ning pean saavutama kontakti. On olemas erinevus lipitsemise ja soovi vahel olla mõistetav.

Lõhmus: Üks eesti teatritrupp kavatses samuti teha pronks-ööteemalise lavastuse, kuid siis otsustati, et selleks on veel liiga vara…

Pavlovitš: On üks selline lugu. Klassikust helilooja juurde tuleb noormees ja ütleb: «Ma olen ainult 20 aastat vana, kuid ma kirjutasin sümfoonia. Äkki on liiga vara?» Helilooja vastab: «Kui te niimoodi küsite, siis tähendab, et ongi vara. Kui te aga kirjutasite, siis tuleb see ette kanda.»

Tuleb ette ka seda, et sündmused on alles täies hoos, kui juba sünnivad teosed. Thomas Mann kirjutas «Doktor Faustuse» sündmustest natsistlikul Saksamaal 1943. aastal. Ma ei taha sellega öelda, et see eesti teater ei käitunud õigesti. Kui nad ütlesid, et vara veel, siis tõenäoliselt nende jaoks oligi vara. See tähendab, et nad kavatsesid luua analüütilist pilti ning selle jaoks peab kuluma aega. Minul ei tule mingit ajaloolist lõuendit, vaid ekstrasubjektiivne teekond sügavate emotsioonidega ning sellisel juhul, mida ligemal allikatele ollakse, seda parem. Kunstis ei ole kunagi vara ega hilja, kunstis on tehtud või tegemata.

Dramaturg oleks võinud seista isegi Tõnismäel ja kirjutada fraase üles. Järgmisel päeval oleksid näitlejad seal seisnud ja mänginud. Prantsuse revolutsiooni ajal nii tehtigi. Teatril on õigus mängida siis, kui ollakse küps. Meie oleme küpsed. Rõhutan veel kord, et kunst ei ole mitte kellelegi mitte midagi võlgu.

Uuslavastus

«Sool. Uusima aja Eesti 12 laulus»

Teksti autor ja lavastaja:
Boriss Pavlovitš
Kunstnik: Aleksandr Mohhov
Osades: Ljubov Agapova, Tatjana Manevskaja.

Lavastus venelastest Eestis, kus teater võtab endale julguse rääkida sellest, mis leiab aset nüüd ja praegu tänapäeva Eestis. Toimumiskoht – siin, naabertänaval, teatriväljakul, kodulinnas.

Rääkides inimese suhetest teiste inimeste, riigi, ajaloo ja isikliku mäluga, on kerge takerduda müütidesse. Kas selles emotsioonide, ambitsioonide, solvangute ja lootuste meres leidub koht inimlikele väärtustele? Tõenäoliselt saabub hetk, mil suure poliitika hääl asendub inimese häälega. Lavastuse aluseks on nii kohtumised inimestega, kes on terve oma elu Eestis elanud, kui ka ja nendega, kes on siia tulnud hiljuti, fragmendid telesaadetest ja ajaleheartiklitest, tänaval pillatud repliigid ja väikeste kohvikute kõnelused.
Lavastus toimub projekti European Cultural Exchange raames, kus Eesti, Saksamaa, Türgi ja Belgia teatrid valmistavad ette ajaloolise näidendi, et seda siis kordamööda igas osalejariigis mängida.

Esietendus Vene Teatris 4. detsembril 2008

Boriss Pavlovitš


• Sündinud 24. märtsil 1980.


• Lõpetas aastal 2004 Peterburi Riikliku Teatriakadeemia lavastaja erialal. Teinud seni erialast tööd Peterburi, Tallinna, Saraatovi ja Kirovi teatrites.


• Töötanud lavastajana Puškini Riiklikus Teatrikeskuses (Peterburis) ja näitlejameisterlikkuse õppejõuna Peterburi Riikliku Teatriakadeemias. 2006. aastast Kirovi Riikliku Teatri (Teatr na Spasskoi) kunstiline juht.


• Kirjutanud näidendeid ning võitnud Peterburi noorte dramaturgide konkursi.

Tagasi üles