Gonsiori tänav Tallinnas, kus läbi suve roostetas hinnaline teeremonditehnika, on korraga siginat-saginat täis. Neoonvestides töömehed askeldavad maa sisse kaevatud sügavas augus. Augu põhjast kiirgab ebamaist valgust, meeleolu on ärevpühalik. Augu serval tammub rahutult linnapea Taavi Aas nagu püksiteinud kalamees. Kriitilise pilguga jälgib kodumaja aknast tänaval rulluvat narratiivi tuntud kirjandusteadlane professor Rein Veidemann.
Gonsiori tänav Tallinnas, kus läbi suve roostetas hinnaline teeremonditehnika, on korraga siginat-saginat täis. Neoonvestides töömehed askeldavad maa sisse kaevatud sügavas augus. Augu põhjast kiirgab ebamaist valgust, meeleolu on ärevpühalik. Augu serval tammub rahutult linnapea Taavi Aas nagu püksiteinud kalamees. Kriitilise pilguga jälgib kodumaja aknast tänaval rulluvat narratiivi tuntud kirjandusteadlane professor Rein Veidemann.
„Ettevaatust!“ hüüab töödejuhataja. „Pange kopp seisma, kaevake käsitsi!“
Suurima ettevaatusega upitavad töömehed maapinnale seanahksete kaantega üriku, mida ehib kuldne kiri. Taevas Tallinna kohal kümbleb navitrollalikes päikesekiirtes. Eesti ajaloo üks tähtsamaid artefakte on üles leitud.
Taavi Aas jutustab, et Kalevipoja parteipiletit otsiti Tallinnas juba nõukogude ajal. Igal suvel kaevati vabariigi pealinna tänavad kümnete kilomeetrite ulatuses lahti:
„Paraku tol ajal otsinguid ei saatnud edu, müütiline parteipilet jäi leidmata. Viiekümnendate aastate lõpul avastati Pärnu maantee alt hiiglase kehaosa, mis oli sinna sattunud ilmselt viimasel jääajal. Uuringud tõestasid, et tegemist oli tollase linnapea Aleksander Hendriksoni küüruga, unikaalset objekti võivad tallinlased ja Tallinna külalised veel tänapäevalgi imetleda, käega katsuda ja selle peal liugu lasta. Rahvuseepose andmetel kirjutas just seltsimees Hendrikson Kalevipojale soovituse parteisse astumiseks. Õige hoo said Kalevipoja parteipileti otsingud sisse tänavu kevadel, kui kaevetööde teravik kontsentreerus Gonsiori tänava kultuurilooliselt rikkasse piirkonda.“
Meie vestlust häirib Rein Veidemanni repliik, kes tunneb huvi, millal „see pull“ ükskord lõpeb ja Gonsiori tänaval jälle „normaalselt“ liigelda saab.
„Näete nüüd,“ ohkab Taavi Aas. „Väga raske on töötada pideva obstruktsiooni tingimustes. Isegi tänasel suurpäeval tahavad ebateadlikud elemendid ajaloohuvilise avalikkuse rõõmu rikkuda, seades oma isikliku mugavuse kõrgemale üldisest hüvest, mis filosoof Jean Jacques Rousseau sõnul peaks olema inimkonna kõrgeim paleus.“
Meiega liitub TREV2 juhatuse esimees Sven Pertens, kelle sõnul andis Kalevipoja parteipileti otsingutele tugeva tagasilöögi jaanipäevaeelne lausvihm, mis muutis kaevendid sügavateks porilompideks ja mülgastas tänava, mistõttu suurem osa välismaalt valuuta eest ostetud tehnikast uppus vanadesse kanalisatsioonitrassidesse.
„Järgnes pikk põuaperiood ja kohutav kuumalaine, päevased õhutemperatuurid tõusid 40 soojakraadi piirimaale. Sellises palavuses pole mingi valemiga võimalik töötada.“
Professor Veidemann küünitab aknast välja ja kommenteerib sapiselt, et temal oli lausa füüsiliselt paha vaadata, kuidas töömehed kibedal tööajal siestat peavad ning mojitot, caipirinhat ja banaani daiquiri lakuvad, seeaeg kui kohalikud elanikud üle mullahunnikute, raudaedade ja kaevikute hüpeldes pükse lõhuvad.
Sven Pertens kinnitab, et nüüd, kus õilis eesmärk on saavutatud ja Kalevipoja parteipilet leitud, viiakse Gonsiori tänaval tööd kiiremas korras lõpule:
„Gonsiori tänava Maneeži tänava ja Laagna tee vahelise lõigu rekonstrueerimistööde tähtaeg on lepinguliselt 15. november 2088. Kunderi tänava Türnpu tänava ja Pronksi tänava vahelise lõigu rekonstrueerimistähtaeg on 15. juuli 3049. Meil on kindel plaan lepingujärgsetest kohustustest kinni pidada.“
Vahepeal on sündmuskohale saabunud riigikogu liige Heimar Lenk, kes meenutab, kuidas tema, Valdo Pant ja Kalevipoeg omal ajal Kungla hotelli baaris lõbusasti aega veetsid.
„Eks vast see parteipilet mõne säärase kõrtsuõhtu viimases faasis Kalevipojal rinnataskust maha pudeneski,“ muheleb Heimar. „Väga hea, et tähtis dokustaat nüüd lõpuks üles leiti. Mina olin oma parteidokumentidega hoolikam, kunagi midagi ära ei kaotanud, pigem vastupidi. Ükskord pärast lõbusat konjakijoomist leidsin rinnataskust pesuvabrikus Marat valmistatud aluspüksid, need poetas sinna üks võimsa puhmasega naisproletaarlane!“
Kui ajaloolist sündmust jäädvustanud Tallinna televisiooni võttegrupp on kaamerad ja mikrofonid kokku pakkinud ning Kalevipoja parteipilet linnaarhiivi hoiule viidud, seab allakirjutanu end tasasel ja mõtlikul sammul minekule. Tänapäeval ei juhtu just sageli, et Kleio tiivalöök sind keset kiiret argipäeva tabab. Äkki kuulen selja tagant hirmsat karjumist. Kannatuse viimasele piirile viidud kirjandusteadlane on maikasärgi väel tänavale sööstnud ja ajab koos koeraga elatanud linnapead taga. Taavi Aas põgeneb Veidemanni eest tiidsal jooksusammul ja hüüab mullahunnikute vahel lipates Taarat appi. Aga Taara teda ei avita, ainult tuuled kohisevad mõtlikult tammikus ning Lauluisa laenukandle hääl kaigub kaugele üle unise Tallinna linna.
tõehetk
„Mõtlen poliitikasse minemise peale.“
Evelin Ilves
Viimane veerg
Eero Epneriga Konrad Mägi näitusel
Kumu. Ekskursioon Konrad Mägi maalide näitusel. Näituse kuraator, kunstiajaloolane ja dramaturg Eero Epner (pildil) tutvustab külastajatele Eesti kunstiklassiku loomingut.
Epner: „Konrad Mägi oli Eesti esimesi modernistlikke maalikunstnikke, kelle looming äratas kohe väga laialdast tähelepanu.“
Näitusekülastaja: „Mitu jälgijat Mägil Instagramis oli?“
Epner: „Mäe tööd on sisendusjõulised ja värvirikkad, kujutades peamiselt maastikke Eestis, aga ka Norras ja Itaalias.“
Näitusekülastaja: „Selge pilt, kunstnik kasutas filtreid.“
Epner: „Näitus soovib esile tõsta Mägi sügavalt isiklikku kontakti loodusega ja selle kujutamist pühalikult kõikehõlmava müstilise saladusena.“
Näitusekülastaja: „Palun, kas te saate viimast lauset korrata? Natuke aeglasemalt ja pisut valjema häälega? Võtsin oma kadunud abikaasa tuha urniga näitusele kaasa. Eluajal ei käinud Volli ühelgi kunstinäitusel, tassin tema põrmu nüüd mööda galeriisid ja muuseume, et ta vähemalt postuumselt teeks tutvust kujutava kunsti rikkustega.“
Epner: „Kunstniku võimsaid maastikunägemusi pakuvad näitusel kokku üle 40 maali enamikust Mägi loomeperioodidest.“
Näitusekülastaja: „40 pilti ma küll vaadata ei jõua. Teeme nii, et näitate praegu umbes kahte Konrad Mägi pilti suvalisest loomeperioodist ja ülejäänud panete mulle meili peale. Okei?“
Kuraator Epner kukub pikali ja jääb liikumatult lebama.
Ainult digilehes
Nublu teab, kes on Priit Pullerits.
***
Skandaal sotside erakonnas: Indrek Tarand jäi Ossinovskile lõhnadega vahele.
***
Täna televisioonis: hallukad viisid Malluka hullukasse.
***
Hendrik Agur liitus Eesti 200ga. Nüüd on värskel poliitilisel jõul juba kolm liiget!
Nädala anekdoodid
Hommik prokuratuuris:
„Hristo on üles tõusnud!“
„Tõesti, ta on üles tõusnud!“
***
Kokakoolis
„Mis on šoti rahvustoit?“
„Haggis.“
„Ja mis on šoti magustoit?“
„Järelhaggis.“
Uuno Prostamool Euroopa Haige Mees
igor Gräzin saabus Brüsselisse
Brüssel on rõõmuehteis, lipud lehvivad, autod põlevad. Pissiv poiss purskab šampanjat ning kakab kooke. Euroopa pealinn tervitab suurt mõtlejat ja riigimeest Igor Gräzinit, kes alustas sel nädalal tegevust Euroopa Parlamendis.
Gräzini saabumine europealinna oli kordumatult ülev kogemus! Juba varavalges hakkasid Brüsseli tänavatele kogunema üha suuremad rahvahulgad, et oma silmaga legendaarse targa saabumist näha. Lauldi läbisegi erinevaid hümne, minarettidest kutsuti usklikke Gräzinit tervitama, mošeedes toimusid palvused, kirikutes löödi kella. Tuhanded belglased olid paremate vaatekohtade otsingul roninud puude otsa. Enamik inimesi on pesuväel, nad on heitnud riided tee peale maha, et Igor oma jalgu tänavatolmuga ei määriks.
Aga Gräzin ise, lihtne inimene, nagu tema on, läheb esimese asjana parki rahvast õpetama. Ühtlasi teeb ta terveks mõned pimedad, jalust vigased ja nupust nikastanud. Pärast seda läheb Gräzin Brüsseli vaksali puhvetisse sööma.
“Jah, võiks mõelda, et see kõik ongi nii ilus,” ütleb Gräzin salvrätikuga kahvlit nühkides. “Paraku reaalsus on karm. Europarlamendis ei ole sooja vett. Külma vett tuleb kaevust ämbriga kümnendale korrusele tassida. Vee kvaliteet on väga halb. Soki sees tuleb vesi ära filtreerida, muidu juua ei kõlba. Kaevude kõrval on kuivkäimlad, kus kõik saadikud järjekorras hädal käivad. Pesta ja toitu valmistada ei saa – pliidid on lõhutud. Katus sajab läbi, ustel pole linke ees, aknaklaasid on katki. Magama peab krigisevates reformvoodites ja toad on rahvast paksult täis. Igas kambris keskeltläbi 15-16 saadikut. Parask on toa nurgas, öö läbi soristavad ja purtsutavad seal – deputaatidel on Brüsseli kapsast seedimine korrast ära. Vot sellistes tingimustes peame siin Euroopat päästma,” ohkab Gräzin.
“Mulle tundub, et Euroopas tuleks teha remont,” lausub Gräzin mõtlikult. “Ma isiklikult ei ole küll spetsialist, aga tundub, et remondimehed tuleks kutsuda, las need vaatavad. Hea oleks kanalisatsioon ja elekter majja tuua… mulle tundub küll nii.”