Põgenikuelu ebakindlusest

Mohsin Hamid, „Lääne tee“. Foto: Raamat

Vaheldumisi Ameerikas, Inglismaal ja sünnimaal Pakistanis elanud Mohsin Hamid mõtiskleb oma loomingus sageli sellest, kuidas erinevad kultuurid üksteisega kohanema õpivad, mis on ka mõistetav, kuna ta on seda ise lähedalt pealt näinud. Mõne aasta eest ilmus eesti keeles tema „Vastutahtsi fundamentalist“ ning nüüd on ilmunud ka „Lääne tee“, romaan, mida on laialt kiidetud, ja mitte ainult selle päevakajalise põgenikuteema tõttu. Võib kohe ära öelda, et tegu on hea raamatuga, mis tekitab nii mõtteid kui tundeid.

Raamatu peategelased on nimeta riigis elavad Nadia ja Saeed, harilikud noored tööinimesed, kes juhtumisi õhtukursusel üksteisele silma jäävad. Vaevu jõuavad nad aga paar korda kohvikus käia ja hakata tasapisi avastama, kas nad üksteisele ka päriselt meeldida võiksid, kui nende linna jõuab kodusõda ning igasugune harilikkus ja inimlikkus nende elust kaob. Hamidi loodud maailmas on aga maagilised uksed, mis juhuslikult tekkides loovad käigud katastroofipiirkondadest parematesse paikadesse. Pole päris kindel, kuhu uksed kellegi saadavad, ent kui kodumaal on surmaoht igapäevane, leidub hulkade viisi neid, kes eelistavad tundmatust.