Villu Tamme: roheline teema inimesi enam ei huvita

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Villu Tamme, J.M.K.E. ja Eesti pungi liider.

FOTO: Peeter Langovits

Reedel, 16. jaanuaril tähistab kodumaine pungilegend J.M.K.E. Tallinna rokiklubis Tapper oma 23. sünnipäeva. Sellega seoses jäi küsimuste laviini alla bändi liider ja looja Villu Tamme, kes rääkis mõne sõnaga bändi minevikust, olevikust ja tulevikust.


Mäletad J.M.K.E. esimest kontserti? Kes, kus, kuidas?


Ähmaselt. Pole aimugi, mil moel me üldse Turisti soojendama sattusime, igatahes saime võimalusest teada alles eelmisel päeval. Bassimeheks mõeldud Kondi-sõber-Pets polnud veel jõudnud mängimist ära õppida ja õpetasime bassikäigud ööl enne laivi selgeks hoopis Nähvitsale. Kont ütles solvunult, et tema ilma Petsita ka ei tule, ja sellega oligi koosseis paika pandud ehk siis bänd reaalselt sündinud ööl vastu esimest kontserti,  18. jaanuaril 1986. Pors laulis, mina mängisin kitarri, Nähvits bassi ja Venno trumme.

Esinemine oli Vinni kultas ja esimene mees, kes J.M.K.E. nime all lavale läks, oli Hertsog ehk Rainer Jancis, kes esitas virtuoosse klahvkaimprovisatsiooni. Meie tulime siis bändiga hirmsasti logisedes sisse looga «15 meest».

... aga esimest J.M.K.E. sünnipäeva?

Ei. Ma ei tea, kuhu kuradi p…e ma olen pistnud vanade kontsertide nimekirja, sealt selguks ehk, et tähistasime seda mingi laiviga. Noh, pigem siiski kaanisime sel puhul niisama õlut.

Kõige rajum sünnipäev?

15 oli päris kõva. Või oli see 10? Mõlemad olid vist Krahlis. Ah, tegelikult, kuidas ma oskan neid reastada kõigemaks ja vähem kõigemaks, praeguseks on kõik udulooriga kaetud. Ja kui rajusus on tingitud alkoholist, võib meeldejäämisega olla raskusi.

Punkbände majanduslangus vist ei mõjuta?

Ikka mõjutab, sest mida s…m elu inimestel on, seda paremini hakkavad peale minema kõiksugused töölisklassi ja muude rõhutute nimel esinejad, nagu pungid, kommunistid või natsid. Samas, meie puhul ei ole sel teoorial alust, sest meie sõnum on veidi teine. Näiteks roheline teema inimesi enam ei huvita, kui kõht tühi on. Siis sobivad need bändid, kes laulavad, et anname paksudele kapitalistidele peksa, võtame nende raha ja jagame omavahel ära.

Mitu korda oled mõelnud, et saadaks selle bänditegemise pikalt?

Olen mõelnud umbes nii, et kunagi kauges tulevikus äkki enam ei viitsi. Samas on see probleem, et millalgi ammu kuulutasin suvaliselt J.M.K.E. laialimineku ajaks aasta 2012. Kahjuks olen seda arvu hiljem korranud ning jama on selles, et kui omal ajal oli 2012 mingi utoopiline tulevik pärast maailmalõppu, siis nüüd on ta vaata et paari nädala pärast. Nii ruttu küll veel laiali minna ei tahaks, aga eks siis tuleb lihtsalt paar kuud pausi pidada ja kammbäkk teha.

Millisest muusikapalast viimati vaimustusid?

Mul juhtub umbes kord aastas, et mingi lugu rabab nagu raudkangiga ja olen selle mõju all veel mitu kuud ning kuulan seda sel perioodil vähemalt kümme korda. Minu puhul on kümme korda palju, sest ma ei kuula viimastel aastatel eriti muusikat. Viimati rabas mind Late Of The Pier oma looga «Focker». Oh, raisk, juba mõttes selle loo kuulamist ette kujutades hakkas praegu kere hüplema, ausõna. Hoolimata sellest soigumisest loo teises pooles.

Tagasi üles