Lahkunud on skulptor Rafael Arutjunjan
29. oktoober 2021, 21:35
/nginx/o/2021/10/29/14174265t1h6461.jpg)
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, armeenia päritolu Eesti skulptor Rafael Arutjunjan (24. VII 1937 – 25. X 2021).
Rafael Arutjunjan sündis Aserbaidžaanis, Bakuus armeenia perekonnas. Hariduse omandas ta Tallinnas Eesti NSV riiklikus kunstiinstituudis aastatel 1958–1964 ning peamiseks mõjutajaks sai õppejõud Olav Männi. Rafael Arutjunjani diplomitöö «Hukule määratud» (1964) oli pühendatud Odessa geto juutidele ehk holokaustile ja tekitas nõutust, sest ei haakunud ühtse kangelasliku nõukogude rahva narratiiviga. Peale õpinguid sai Arutjunjan suunamise Bakuusse, kus töötas skulptuuriringi juhendaja ja kunstiõpetajana, kuid naasis peagi vabamalt mõjunud Tallinnasse. Rafael Arutjunjanist sai vabakutseline kunstnik, kes teenis aastaid leiba kiviraidurina Rahumäe kalmistul. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Rafael Arutjunjan 1977. aastal.
1971. aasta isiknäitusele järgnes arvukalt teisi väljapanekuid ning samuti esines skulptor sageli koos teiste autoritega. Rafael Arutjunjan kasutas toonitud kipsi, puitu, graniiti, pronksi, plastmassi ja värvitud marmorit. Kui kuningas Midasel muutus kõik, mida ta puudutas, kullaks, siis Arutjunjani käes paistis nii puu kui kivi koheselt skulptuuriks saavat. Tema töid iseloomustab lopsakas, temperamentne laad, mis muutis kunstniku meie skulptuurimaastikul eraldiseisvaks. Õnnestunud on portreed, mis on empaatilised ja ilmekad. Sageli oli kujutatavaks abikaasa Irina, kes kodustatud jumalannana figureeris teostes surmani. Hilisemates aastates tegeles eelkõige skulptuuridega silma paistnud kunstnik ka viljakalt maali ja graafikaga. Rafael Arutjunjani saatis nendegi tööde puhul vormirõõm ja kohati karikatuurilik laad.
Avalikkusele tuntuim teos on Rafael Arutjunjani graniidist monument, rahvasuus tuntud kui sõpruse kivi (1982) Kohtla-Järvel, mis kujutab läbi käepigistuse linlaste sõprussidemeid Outokumpu linnaga Soomes. Oma tõsiduses mõjub praegu vägagi aktuaalselt graniitskulptuur «Kirurg» (1978) – nägu aimata lubava maskiga persoon, kelle keskendumist rõhutavad pooleldi suletud silmad. 1980. aastate tipuks jääb heroiline pronkssulptuur «Danko» (1983), mis kujutab Maksim Gorki motiividel rinnast rebitud südamega rahvale valgust näitavat noormeest. 1990. aastatest alates domineerinud installatsioonid ühendavad postmodernsel viisil tihti tihti vormieksperimente, teemadena kohtuvad kannatuslood, piiblimotiivid, kaasaja elu mitmepalgelisus, mida kõike leevendab sageli soe huumor. Nii on puidust «Osman-paša» (1995) saanud kiivri ja saabli ning peamiselt puidust modelleeritud «Draakon. Süsteemi tekkimine» (1990) aga ahjuukse ja metallogad.
«Teie maailma keskmeks on muutumatu moraalne imperatiiv – keskne telg, mis organiseerib maailma ja hoiab seda lagunemast,» kirjutab kunstiteadlane Boriss Bernštein lausa seitsmes keeles paralleeltekstiga ilmunud Arutjunjani uhke monograafia saatesõnas ja lisab, et Rafaeli loomingus puudub valusatest teemadest hoolimata puritaanlik moraliseerimine. «Teie väljenduslaad on vaba. Te teate, et ilma mängulise algeta ei ole kunsti olemas.»
Eesti armeenia kogukonnas oli Rafael Arutjunjan hinnatud kujur. Sõbrad jäävad mäletama teda kui loomingulist ja rõõmsameelset persooni, õpetajat ja mentorit, kes nägi rikkust kunstis, raamatutes ning perekonnas.